Читать книгу Nooruse lugu - Linda Järve - Страница 9

1986. AASTA NOVEMBRINUMBRI JAOKS, et tähistada ajakirja 40. sünnipäeva, kogusime hoolega varasemate peatoimetajate ja teiste Nooruse endiste tegijate meenutusi. Lembit Remmelgas tuletas pealkirja „Kuulates tuliseid sõnu“ all lugejatele meelde, et tol ajal, kui kavatseti luua ajakiri Noorus, oli ajakirja asutamine peaaegu võimatu. Taastati mõned väljaanded – Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Noorte Hääl jm, millest osa oli juba Leningradis ja tagalas olemas. Ajakirjadest ilmusid Eesti Bolševik, Pilt ja Sõna, Eesti Naine.

Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.

Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja tegi ta ikka partisanina ja ilma palgata. Teda toetas selles ettevõtmises Arnold Meri. Noorte Hääle toimetus eraldas Nooruse tegijatele ühe toa ja aitas kaasa artiklitega.

Enamasti kiputakse praegu arvama ja ütlema, et Noorus alustas Stalinliku Noorusena. Nii see siiski ei olnud. Tsiteerin Remmelgat: „Ajakirja esimene number oli lihtsalt Noorus. Siis kutsuti Arnold Meri partei keskkomiteesse ja ta sai kõva peapesu – kuidas nii, et omapead tegutsete! Olgu olla Stalinlik Noorus ja nii ta saigi olema.“

Selle nüüdisaja jaoks eemaletõukava nimega ilmus ajakiri niisiis 1947. aasta algusest kuni märtsini 1956, mil ennistati nimeks Noorus.

Ado Slutsk meenutas samas, et ajakirja laoti 29. ja trükiti 31. oktoobril. Pärast ajakirja ilmumist said tegijad preemiat ja suundusid kambaga Du Nordi restorani. Du Nord oli tollal Tallinna kõige esinduslikum ja mugavam söögikoht, kus kokakunsti au sees hoiti ja kangetegi jookidega ei koonerdatud.

Nooruse esimesi aastakäike kujundas Lev Samoilov, kellest aastakümneid hiljem sai Vene NFSV teeneline kunstnik ja üleliidulise satiiri- ja huumoriajakirja Krokodil kunstnik. Noorust tegema oli teda Leningradist kutsunud Arnold Meri. Kaks esimest, 1946. aastal ilmunud numbrit olid üsna ebakindla kujundusega, kuid juba järgmisel aastal oli ajakirjas hulk joonistatud pealkirju, illustratsioone, portreid, vinjette ja karikatuure.

Nooruse esimene peatoimetaja (keda tollal nimetati vastutavaks toimetajaks) oli Mango Paaver (detsembrist 1946 kuni oktoobrini 1948). Seejärel oli Ants Saare kord – novembrist 1948 augustini 1950. Kahele temaaegsele ajakirjanumbrile on alla kirjutanud peatoimetaja asetäitja Manivald Kesamaa, keda rohkem tunti luuletajana.

Ants Saarelt saime 1986. aastal samuti meenutusi Nooruse tegemisest. Ta rõhutas, et iga ajakiri elab oma ajas, teda ei saa sellest lahti kiskuda, kui küsida, miks toonane Noorus oli välimuselt tagasihoidlik.

„…me saime kasutada vaid päris tavalist kõrgtrükki. Ka kaante jaoks. Peale musta oli veel vaid kaks värvi. Neid tuli omavahel kombineerida, katsuda pealetrükiga saada uusi toone. Kavatsus oli hea. Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. Kuid juhtus, et värvid ei segunenud või laskis masinamees teist värvi peale liiga paksult. Ja minu esimese, oktoobrinumbri kaas saigi otsekui vereplekiline. Pildil aga olid revolutsioonilised töölised ja talupojad. Trükikoda nõudis hiljem, et toimetuse esindaja istuks iga poogna trükkimise juures. Ja kunstnik või toimetaja istuski. Mõnikord ööd läbi.“

Saare sõnul ei olnud Noorusel alguses kindlat toimetuse koosseisu, sest seda oli lihtsalt unustatud taotleda. „Kokkuleppel kirjastusega võisid ajakirja tegijad endale honorarist palkadeks määrata 4000 rubla. Sinna mahtusid vastutava toimetaja, tema asetäitja Huko Lumeti, korrektori ja masinakirjutaja palk.“ Fotograaf Vladimir Gorbunov ja kunstnik Hugo Aas vist ei saanudki palka, vaid ainult honorari, ka oli fotomehe mootorratas toimetuse ainus liiklusvahend. Rubla kurss oli nõukaajal väga muutlik, kindel võib olla aga selles, et mitme inimese vahel jaotatud 4000 rubla kuigi olulist rikkust ei tähendanud.

KUID olmeküsimustest olulisematena meenutas Ants Saar seda, kuidas aeg kujundas ajakirja nägu. „Me tulime igal hommikul tööle läbi varemetes tänavate ja igaüks meist pidi töötama linna taastamisel vähemalt 100 tundi. Me istusime poolkülmades korterites ja samasugustes tööruumides ning alles aasta tagasi olid kaotatud toidukaardid, mis muidugi ei tähendanud, et toidulaud olnuks rikkalik.“ Nii oligi ajakirjas palju luuletusi taastamistöödest, lugusid metsavarumisest ja muudest kampaaniatest.

Palju tegeldi poliitikaga ja nn klassivaenlastega. Hiljutine sõda oli mõjutanud kõiki toimetuse töötajaid isiklikult: nad olid kaotanud lähedasi, olid võidelnud sõjas ja komandeeringutes käies püüdsid ikka päevavalges ja kiiremini läbi kihutada suurtest metsadest, kus teati olevat metsavendi.

Päris sõjale järgnes külm sõda ja ka see kajastus ajakirja sisus. Välismaale läinud eesti kirjanike avaldamine ei tulnud kõne allagi. Kuid püüti ka luua oma noort autorkonda, moodustada noorte autorite koondist (NAK), pidada noorautorite vabariiklikku kokkutulekut. NAKi väljaandena ilmus almanahh „Võitlev sõna“. Tolle aja noorte ja veidi rohkem tuntud autorite, kellest hiljem kujunesid elukutselised kirjanikud, loetelu on Saare meenutustes pikk – kokku võttis ta selle mõistega „eesti nõukogude kirjanduse esimene laine, mis kerkis vahetult sõjajärgseil aastail“ ja milles oli mingi osa ka ajakirjal Noorus. Tuntud kirjanikeks kujunesid näiteks Vladimir Beekman, Valeeria Villandi, Robert Vaidlo, Ilmi Kolla, Holger Pukk, Silvia Truu jpt.

Tagantjärele on mul kahju, et puuduvad meenutused Nooruse järgmistelt peatoimetajatelt, kelleks olid Voldemar Kapp novembrist 1950 novembrini 1956 ja Roman Nittim detsembrist 1956 oktoobrini 1961. Kohtusin nendega küll, aga mälestusi jäädvustada ei taibanud.

Edasi seostus Noorus Valentin Rajasaare nimega (1961. aasta novembrist 1962. aasta maini oli ta peatoimetaja kohusetäitja, seejärel kuni jaanuarini 1970 peatoimetaja).