Читать книгу Nooruse lugu - Linda Järve - Страница 5

AJAKIRJA NOORUS PEATOIMETAJANA töötatud aeg (1984–1994) moodustab praeguse seisuga seitsmendiku mu elu- ja neljandiku tööaastatest. Mul on selle aja suhtes olnud kaksipidised tunded. Enamasti oli see tore ja hoogne, loomingurõõmus periood, aga ajakirja erastamiseelne hääbumine oli valus ja kurb.

Olin selle aja kohta kirja pannud vähe. Kuigi mõnikord mõtlesin, et Noorus kui omanäoline ajakiri vääriks raamatut, kippus see mõtteks jäämagi. Veebruaris 2016 sain ootamatult e-kirja kirjastuse Petrone Print tegevjuhilt. Ruth Mägi tegi ettepaneku kirjutada Nooruse lugu. Võtsin ettepaneku vastu ja olen Ruthile väga tänulik, et ta andis mulle võimaluse Nooruses töötatud aega enese jaoks uuesti üle vaadata ja mõtestada. Tema ettepanek tuli ka omamoodi õigel ajal, sest novembris 2016 saanuks Noorus 70aastaseks, kui ajakirja ilmumine ei oleks märksa varem lõppenud.

Aitäh Petrone Prindile tervikuna, sest kirjastuse toredate inimesteta poleks seda raamatut. Meeldivaks kujunes koostöö toimetaja Ruth Mägiga, keeletoimetaja Riina Tobiasega ja kujundaja Margit Randmäega.

Tänusõnad ka Eesti Kultuurkapitalile, kes leidis võimaluse Nooruse loo kirjutamist loometöötoetusega innustada.

Palju tänu mu pojale, mu heale abilisele, selle raamatu esimesele lugejale ja kriitikule.

Ja muidugi tänan kõiki, kes ajakirja Noorus teha aitasid, ja kõiki, kes seda ajakirja hoogsalt lugesid. See raamat on teist ja teile.

MÕNDAGI pean siiski kohe alguses selgitama. Kirjastus lootis, et Nooruse lugu tuleb rohket nalja ja särtsu sisaldav, sama rõõmsameelne, nagu ajakiri enamasti oli. Aga kirjutades tundsin järjest rohkem, et õigus on olnud mu kunagistel teiste väljaannete peatoimetajatest kolleegidel, kes on öelnud, et peatoimetaja töö ei olnud tollal mingi meelakkumine või naljamäng, ja võrrelnud seda kohati habemenoateral kõndimisega. Tänu kogu toimetuse jõupingutustele ja hoogsusele sündis vahva ja lugejaid köitev ajakiri, kuid peatoimetaja silme läbi vaadatuna ei olnud ajakirjanumbrite valmimises rohket nalja, vaid palju tüütut ja närve kulutavat tegemist tollase tsensuuri ja nendega, kes armastasid oma käske-keelde väljendada üsna räuskavalt, helistades partei keskkomiteest otsetelefonile peatoimetaja töölaual. Paraku on Nooruse ajast möödunud aastakümned ka kirjutaja kunagist särtsu vähendanud.

Minult on sageli küsitud, kuidas sai juhtuda, et ülipopulaarne ajakiri, mille trükiarv parematel aegadel oli üle 130 000, suurema osa oma lugejatest kaotas ja sõna otseses mõttes kustuma hakkas. Küsijad saavad vastuse selle raamatu lõpupeatükkidest, kus pidasin tarvilikuks kirjutada neist, põhiliselt majanduslikest põhjustest detailsemalt.

Ja veel: nüüd on enamik Nooruse eelkäijatest digiteeritud ja neid saab kerge vaevaga arvutis näha. Paradoksaalsel kombel on praeguse seisuga aga digiteerimata kogu nõukogudeaegne Noorus (1946–1997) ja seetõttu olen ma lausa sunnitud selles raamatus palju tsiteerima ja refereerima, et ka lugeja, kes pole Noorust ise käes hoidnud või näinud, selle sisust aimu saaks. Tsitaatidesse olen jätnud tolle aja kirja- ja kõnepruugi, mis praegusele lugejale on ehk kohati võõrapärane, kuid annab ajastust täpsema pildi. Ka mõni asutusenimi on nii, nagu meile tollal suupärane oli.

Raamatus ette tulevate inimeste nimedega on aga nõnda, et naisterahvad (ja mõned mehed) on praeguseks enamasti üks või mitu korda perekonnanime vahetanud ja mina kasutan nende puhul seda nime, mida nad kandsid kõnealustel aastatel. Nimesid on ühtekokku väga palju, nende loetelu oleks teinud raamatu mahu liiga suureks. Aga soovijad võivad vastava registri leida mu blogist Kruusatee aadressil iltaka.blogspot.com.

Nüüd siis Nooruse loo juurde.