Читать книгу Nooruse lugu - Linda Järve - Страница 8

NOORUS OLI AJAKIRJADE JAOKS niisiis läbi aegade populaarne nimi. Sestap ei olnud ime, et sellega alustas ilmumist ka sõjajärgsel ajal sündinud noorteajakiri.

Selle uue Nooruse esimene number ilmus oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946. Saatesõna parteijuht Nikolai Karotammelt kandis pealkirja „Noortele sõpradele“ ja selles öeldi: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul, mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.“

Ajakirja 48 lehekülge sisaldasid toonast paatost täis kirjutisi „Oktoober Eestis“, „Ajalooline istung metroojaamas“, „Mida andis nõukogude võim eesti noortele“, „Noorte õpetaja“ (Mihhail Kalininist), „Kirjanik – kangelane – bolševik“ (Nikolai Ostrovskist, kirjutanud Lembit Remmelgas). Näiteks oli sellele ajale iseloomulik komsomoli keskkomitee tollase esimese sekretäri Arnold Meri lause kirjatükist „Prantsusmaa noored kaevurid“: „Ja kuulates neid tuliseid sõnu, vaadeldes sadu vaimustatud noori nägusid, kuulates kiiduavaldusi, mõtlesin ma ühest: kui õnnelikud me peame olema, meie Nõukogudemaa stalinlik sugupõlv.“

Oma koht oli spordilugudel: „Noored, harrastage maadlussporti!“ (Johannes Kotkas), „Visa püüdlikkusega eesmärgile“ (Heino Lipp), „Mis on uudist male alal?“ (Paul Keres) jt.

„Ei tohi väike olla suurel ajal, mis nõuab raudseid käsi, südameid,“ ütles Nooruse esiknumbris Juhan Smuul oma luuletuses „Oktoober“. Möödunud sõda meenutas poeemi katkendis Ralf Parve: „Ma olen see, kes surmas elust mõelda julgeb.“ Ka ilmus Nooruse esimeses numbris Eduard Männiku jutustus „Viisteist sammu“, Eugen Kapi laul „Nõukogude Eestile“ Mart Raua sõnadele, „Siili nurgake“, nuputamist vabaks minutiks jm.

Esimese numbri trükiarv oli 15 200. Valmis sai see trükikojas Ühiselu.

Ajakirja Noorus asutajad Arnold Meri ja Lembit Remmelgas 1960. aastatel.