Читать книгу Ilusate asjade püha - Ülo Mattheus - Страница 10

Facebook on hea näide maailma muutumisest, täpsemalt, ühe maailma asendumisest teisega või päriselu kolimisest virtuaalsusesse. Facebook ja seal toimuv on suure osa inimeste jaoks palju aktuaalsem kui see, mis toimub ümberringi. Paratamatult tuleb pähe võrdlus seebiooperitega, mis köidavad inimeste tähelepanu märksa enam kui enda perekond. Facebook, see on iselaadne sootsium või ka globaalne foorum, mis 2010. aasta alguseks oli suutnud oma võrgustikku imeda juba 350 miljonit inimest.

Sellal kui Eesti ühiskond muretseb jätkuvalt isikuandmete vähese kaitstuse ja lekkimise pärast, olgu lekkinud materjaliks siis kellegi kohtutoimik või pensionifondi osakute suurus, loovutavad needsamad muretsejad Facebookile oma e-postkasti paroolid, lubavad seal vabalt tuhnida, riputavad Facebooki üles oma perepildid ja pajatavad kõikidele üksikasju oma eralust, andes Facebookile õiguse seda informatsiooni nii- või teistsuguses mahus ka kogu maailmaga jagada.

Minu arvates on see põhimõtteline ja totaalne hoiakumuutus. Põhjusi avalikuks eraeluks võib olla õige mitmeid. Puudutan neist vaid mõnda. Esiteks on Faecbook hea ja isegi vältimatu suhtluskeskkond üksikutele inimestele, kellel vastasel juhul suhtlusring üleüldse puuduks. Facebook omalt poolt loob illusiooni tohutust „sõprade” ringist, mis võib ulatuda sadadesse või isegi tuhandetesse. Piisab ju vaid sõbrakutsed laiali saata, ja „sõbrad” ongi platsis. Mina ei ole siiani saanud ühelegi sõbrakutsele eitavat vastust. Võib-olla on Facebook üks võimalus leida endale keegi ka päris ellu, kes oleks siis kas sõber või natuke rohkem kui sõber. Muidugi on Facebookis palju ka perekonnainimesi, kuid paraku napib suhtlust ka lastega kodus konutaval emal või isal, ja ka siin tuleb Facebook appi.

Facebookil on muide ka see hea omadus, et see otsib üles su vanad tuttavad, klassikaaslased ja sõbrad, keda sa päriselus pole juba ammu näinud. Võib-olla oled nende olemasolu äragi unustanud. Hea on teada, et nad on elu ja tervise juures ning nendega on võimalik vähemasti Facebooki vahendusel ka suhelda.

Ühe järgmise aspektina on Facebookil oluline roll inimese nähtavakstegemisel. Võib koguni väita, et kui sind pole Facebookis, siis pole sind olemas. Inimene peab olema nähtav ja toimekas kas või selleks, et konkureerida tööturul. Kui sul on palju kontakte, siis on sul parem võimalus tööturul püsida või ka karjääri teha.

Samas pole ma märganud, et Facebookis annaksid tooni töötuks jäänud inimesed. Kui Eesti sajast tuhandest töötust väidetavalt 70–80 protsendil ei ole keskharidust, siis on see ka mõistetav. Mulle tundub, et Facebookis suhtlejate valdaval enamikul on kõrgharidus. Haritlasi võib vaevata küll üksindus, kuid tööpuudus üldiselt mitte.

Omaette fenomen on ajakirjanike ja poliitikute omavaheline suhtlus. Ajakirjanikele on Facebook koht, kust saab muuhulgas teada, mida poliitikud teevad ja mõtlevad. Poliitik omalt poolt annab korrapäraselt aru, mis tal lähiajal plaanis – kas ta esineb mõnel konverentsil, raadios või teles – või mida ta on oma blogis kirjutanud.

Facebooki ja tema vennaskonda (Twitter, Orkut, LinkidIn, MySpace jt) on tituleeritud uhkelt ka uueks meediaks. Meediaspetsialistid juba murravadki pead, kuidas seda nähtust ära kasutada, et viia organisatsiooni või ettevõtte sõnum otse rohujuure tasandil toimivasse suhtluskeskkonda. Et mingi organisatsiooni tegevust jälgida, pead olema selle „järgija” või „fänn”. Mina olen Twitteris Eesti Välisministeeriumi „järgija”, Facebookis aga Euroopa Komisjoni esinduse Eestis, Hispaania Maja, Tallinna Linnateatri ja veel mõne organisatsiooni „fänn”. Mingeid uuringuid selle kohta, kui hästi sõnumi edastus laiemalt on õnnestunud, pole ma näinud. Nii võin mingeid otsustusi tehes järgida vaid oma sisetunnet. See ütleb, et inimlik ja ametkondlik tasand ei taha hästi haakuda. Võõristav on suhtluskeskkonnas lugeda ametlikke teateid. Samas lasen end meelsasti kutsuda vaatama tasuta filme, mida näitavad Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Hispaania Maja.

Kuid see on kiiresti arenev keskkond, ja mine tea, mida tulevik toob. Arvestades tohutut rämpspostituste hulka Facebookis, võib ka juhtuda, et see keskkond lämbub omaenda rämpsu sisse ära ja tema „sõbrad” ja „fännid” kolivad kuskile mujale.

Mõnikord mõtlen, mida ma sealt tegelikult otsin või miks ma raiskan oma aega. Ühtki ratsionaalset selgitust pole pähe turgatanud. Võib-olla just sellele tuginebki Facebooki geniaalsus – nad on loonud midagi, mis kisub kaasa, vaatamata kuskil sisimas peituvale teadmisele, et tegelikult neelab see ju suure osa sinu elust, nii et paljud muud olulised asjad jäävad tegemata.

Ehk on Facebook ka mingit uut liiki sõltuvus, eritades kasutaja verre eri liiki mõnuaineid. On ju nii erutav visata oma sõnum õhku ja vaadata, kuidas teised reageerivad. Või eksponeerida ennast ja oma perekonda kogu oma armsuses, et siis lugeda teiste kommentaare. Nii mööduvadki tunnid arvuti taga. Nii möödub elu, kritseldades Facebookis tahvlile mõttetusi, mis juba mõne päeva pärast haihtuvad virtuaalsesse tühjusse.

Sellest sõltuvusest vabaneda polegi nii lihtne. Isegi kui otsustad, et nüüd aitab, toimib Facebook edasi, Hispaania Maja kutsub sind jätkuvalt filme vaatama ja Facebooki liikmed saadavad sulle sõbrakutseid, mis kõik potsatavad e-mailidena sinu postkasti. Üks võimalus on Facebooki enam mitte vaadata ja avada endale ka uus e-postkast. Võib sooritada ka virtuaalse enesetapu, otsides selleks internetist vastava teenusepakkuja, kes kustutab su Facbooki võrgust ja teeb selle mahuka töö sinu eest ära. Sellist teenust pakub näiteks Web 2.0 Suicide Machine.26 Tõsi, Facebook otsustas selle teenuse blokeerida ja virtuaalseid enesetapjaid sellega kaitsta. See kõlab üllameelselt, ja ma ei teagi, mida arvata. Võib-olla tõesti laseks oma virtuaalkehal seal virtuaalmaailmas rahumeeli olla ja ei teeks temast enam välja. Lihtne, avad vaid uue postkasti ja unustad Facebooki. Juhul muidugi, kui sind ei häiri, et kõik sinu Facebookis sisalduvad andmed on laiale maailmale Google’i otsingumootori kaudu endiselt kättesaadavad.