Читать книгу Ilusate asjade püha - Ülo Mattheus - Страница 2

Legend prints Siddharthast räägib, et enne lõplikku virgumist, enne Buddhaks saamist, nägi ta kõiki oma eelnevaid elusid ja just sellest sündis kirgas äratundmine elu ning olemise olemusest. Me võime käsitada seda vaid müüdi või suutratele omase ülepaisutatud metafoorina, kuid kindel on see, et sellest hetkest edasi elas Siddhartha, Buddhaks saanu, juba ühe teistsuguse teadmise valguses. Temast sai inimene, kes muutis maailma.

Aga see on kättesaamatu eeskuju. Enamik meist näeb tagasivaates vaid iseenda elu. Ainult väga vähesed meist kasutavad oma kogemust selleks, et midagi maailmas paremaks teha. Tagasi vaadates paistavad tehtud vead hästi silma. Tagasi vaadates oleme targad. Teame täpselt, mida oleks võinud teha teisiti või kuidas võinuks oma elu paremini kujundada. Eriti selgelt näeme asju siis, kui elatud aastaid on juba üksjagu kuhjunud ja aeg hakkab käest libisema.

Mind ennast, kui heidan pilgu viimasele kahekümnele aastale ehk siis ajale, kui Eesti taasiseseisvus, tabab sageli hämming ja ma ei oskagi sellele ajale alati selgeid hinnanguid anda, olgugi et ajakirjanikuna olin ma otse ajaloosündmuste keskel. Ma seisin väga lähedal neile, kes langetasid otsuseid, ma teadsin, kuidas need otsused sündisid.5

1990. aasta novembri algul sattusime täiesti juhuslikult kõndima Mart Laariga mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule, et minna ühele Viskiklubi üritusele KuKus. Kirsasaabastes Nõukogude armee soldatid harjutasid väljakul sõjaväeparaadiks, et tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva.

Siis olime Laariga juba põgusalt tuttavad. Esimest korda jõudis ta minu teadvusse ühel Pegasuse kirjandusklubi üritusel, 1988. aastal, kus ta rääkis lähemalt fosforiidivastasest meeleavaldusest Tartus. Selle klubi üritused olid kinnised, enamasti oli kohvik inimestest tulvil, sisse lasti vaid klubi liikmeid ja esinejaid. Ilmselt olid seal ka KGB nuhid, teinekord eksis ukse vahelt sisse miilits. Laar, toonane üliõpilane, mõjus oma fosforiidivastases T-särgis paksu ja sümpaatsena. Võib-olla tõesti nagu Winnie Puhh, nagu mõned tavatsesid teda võrrelda.

Tol 1990. aasta novembriõhtul paar aastat hiljem, kui jalutasime Vabaduse väljaku poole, oli ta juba tunduvalt soliidsem, seljas oli tal ülikond ja mantel – kui mu mälu mind ei peta. Väljakul marssivate soldatite saapad levitasid kirbet kirsahaisu. Mõtlesin, et Laarist võiks saada taasiseseisva Eesti Vabariigi peaminister – juhul, kui Eesti peaks vabaks saama. Võib ju väita, et see oli mingi selgeltnägemise hetk. Eesti Vabariigi taastamine ei tundunudki sellel ajal nii iseenesestmõistetav või juba lõplikult otsustatud. Laari usk oli ilmselt tugevam, ta oli juba teinud valiku poliitika kasuks ja kuulus Eesti Kristlik-Demokraatlikku Liitu.6

Millegipärast ei tulnud mulle toona kordagi pähe mõte astuda ka ise erakonda ja teha poliitilist karjääri. Ajal, kui erakondade pingid olid lühikesed, võis igaühest saada marssal. Tõsi, paljud neist „marssaleist” kõrbesid kiiresti või pettusid poliitikas, nii et tänapäeval on nende meenutamisega juba tõsiseid raskusi.

Mind segas erakonda, olgu või Hallaste parteisse, astumast mitu olulist tegurit. Esiteks, nõukogudeaegne üheparteisüsteem ja pidev ideoloogiline ajupesu tekitas minus sügava tõrke kõige selle vastu, mis oli seotud mõistega „partei”. Olin sellest eemale hoidnud Nõukogude ajal ega suutnud oma umbusku võita ka hiljem. Teiseks olime me just kätte võitnud võimaluse avaldada oma mõtteid täiesti vabalt ja ma ei kujutlenud, et pean hakkama esindama erakonna ideoloogiat ja loobun oma staatusest sõltumatu ajakirjaniku või lihtsalt mõtlejana. Erakonnastumise protsessis laiemalt tundus mulle vastuvõetamatu seegi, et uutesse erakondadesse astusid ka endised kommunistid, kes vahetasid kameeleonina värvi ja kellest said äkitselt „vabadusvõitlejad”.

Siit ehk ka vastus küsimusele, miks mul jäi tegemata nii parteikui ka poliitiline karjäär ja ma jäin endiselt ajakirjanikuks ja kirjanikuks. Kui asja ka pisku huumoriga võtta, siis olgu see ka selgituseks, miks minust ei saanud peaministrit ja Mart Laarist sai. Minu arvates oli ta valmis kohanduma, et oma aateid ja eesmärke ellu viia. Hiljem tuli tal vastust anda ebaõnnestunud Iisraeli relvatehingu, kahtlase rublamüügi, nn Laari tagatoa, Savisaare pildi tulistamise ja paljudel teistel teemadel. Laar oli kahel korral sunnitud peaministri ametist tagasi astuma7.

Täna elame me Eesti Vabariigis, kus valitseb turumajandus ja kust Nõukogude armee on lahkunud, erinevalt mitmest teisest endisest NSV Liidu vabariigist, kus Vene armee on endiselt kohal ja külvab segadust. Suur osa sellest on Laari teene. Samas mulle tundub, et ta on pidanud alla neelama palju kibedaid pille, taluma vääritimõistmist ja otsest valet, ning minu arvates on see kõik teda inimesena muutnud. Winnie Puhhiga ma teda enam ei võrdleks. Aeg muudab nii loomi kui ka inimesi.