Читать книгу Ilusate asjade püha - Ülo Mattheus - Страница 7

Võib arutleda, puht-teoreetiliselt, kas valimiste korraldamisel oleks mõeldav asendada erakonnad vabalt kujunevate valimisliitudega. Valimisliidud on lubatud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ja need olid varem, kuni 1999. aastani, lubatud ka Riigikogu valimistel.

Valimisliitude keelustamisel Riigikogu valimistel 1999. aastal oli minu arvates kaks põhjust. Esiteks tõid Eesti Kodaniku ja Kindla Kodu tüüpi valimisnimekirjad endaga kaasa Riigikogu „soostumise” ja küllastasid Riigikogu vägagi poliitikakaugete inimestega, kelle tegutsemist iseloomustas edevus ja epateerimissoov. Valimisliitude vastased leidsid, esiteks, et „sooks” muutunud parlamendis hajub vastutus, ja teiseks, et sel viisil, kui parlamendis puuduvad ühtse jõuna tegutsevad fraktsioonid, on väga raske moodustada koalitsiooni. Seetõttu lubati koos valimisliitude keelustamisega moodustada fraktsioone vaid erakonna nimekirjas kandideerinud isikutest ja fraktsioon pidi kandma erakonna nime.

Kolmas oluline põhjus valimisliitude keelustamiseks oli Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse jõuline võit 1995. aasta valimistel, kui KMÜ sai Riigikogus 41 kohta. Sellega tekitas KMÜ ebamugava olukorra kõikidele teistele parlamendis esindatud jõududele, kuna poliitiline mänguruum valitsuse ümbermängimiseks oli väike. See tähendas ühises nimekirjas kandideerinud Isamaale ja ERSP-le, samuti Mõõdukatele ja Isamaast eraldunud Parempoolsetele pikki aastaid opositsioonis ja, nende vaatepunktist vaadates, tõi võimule tagurlikud jõud – endise tööstus- ja maanomenklatuuri. Valimisliitude keelustamise ühes oluliseks põhjuseks oli niisiis ka KMÜ tüüpi võimsate liitude vältimine.

Täna oleme jõudnud ringiga tagasi algusesse ja kõlavad hääled, et valimisliite tuleks taas lubada ka Riigikogu valimistel ja valimiskünnis võiks olla madalam, et võimaldada Riigikokku pääseda ka väiksematel erakondadel. Rohelised on näiteks seisukohal, et erakondade moodustamine peaks olema lihtsam, et ühiskonnas tekiks rohkem erinevate maailmavaadete esindajaid.

Niisiis võib täheldada ühiskonnas kahte suundumust – esiteks poliitiliste jõudude konsolideerimisele parem- ja vasakliiduks, mis oma äärmuses võiks viia kahe suure erakonna tekkeni; ning teiselt poolt arvamuste paljusus ja võimulepürgijate hulga suurendamine, milline olukord oli meile vägagi tuttav 1992. ja 1995. aasta Riigikogu valimistel. Nagu need näitasid, sai Riigikogu valitud ka siis, kui põhihulga tegijaist moodustasid valimisliidud. Väiksemates kohtades on tegijate hulk nii või teisiti piiratud ja pole oluline, kas nad kandideerivad valimisliidus või erakonnas, ikka valitakse just need inimesed.

Nii nagu tollal, on ka täna küsimus pigem selles, kui töövõimeline valimisliitudest moodustatud parlament on. Kui erakondades toimib distsipliin, kus tuleb erakonna tahtele alluda (et ka edaspidi nimekirja pääseda), siis vabalt kujunevate valimisliitude korral niisugune distsiplineeriv mootor puudub. Tõenäoliselt moodustatakse Riigikogus enamuse võitnud valimisliitude põhjal ka valitsus, ent niisugune liit, kus valitseb arvamuste paljusus, ei püsi kaua. Sotsiaaldemokraatide tõrjumine valitsusest 2009. aastal näitas, et isegi kolm eri arvamust võib ühe valitsuse jaoks ületada kriitilise piiri. Aga mis saab siis, kui koalitsiooni moodustavad 51 isikut, kellel on 51 erinevat arvamust ja vaba voli fraktsiooni vahetada ning koalitsioonist lahkuda? Niisuguse valitsuse kestus võib olla vägagi lühike. Tagajärg oleks valitsuste kiire vahetumine ja tõenäoliselt ka valitud parlamentide sama kiire ammendumine, mis tooks kaasa erakorralised valimised ja sellega suurenevad riigi kulutused.

Nõnda siis on erakondade roll ühiskonna arvamusi konsolideeriv ja poliitilist elu distsiplineeriv. On avaldatud arvamust, et optimaalne arv erakondi Riigikogus on 4–6. See tagaks piisava hulga erinevaid arvamusi ja võimaldaks moodustada erinevaid koalitsioone. Halvim oleks kaheparteisüsteem, kus üks võimule tulnud partei võib radikaalselt muuta kogu riigikorraldust. Kujutan ette, et näiteks Keskerakonna valitsus võiks kehtestada Eestis teise riigikeelena ka vene keele ja anda kodakondsuse kõigile alalistele elanikele, kuivõrd keelepiirangut siis enam ei eksisteeri.

Erakondadele tugineva ühiskonnamudeli kasuks kõneleb ka see, et seda on odavam üleval pidada. Teiselt poolt tuleb nende väärtuste eest maksta teiste väärtustega – võim etableerub ja kaugeneb rahvast, kujuneb välja kindel poliitiline nomenklatuur, kelle jaoks aadete kõrval või asemel on oluline isiklik heaolu jne. Üks suuremaid kaotusi on kindlasti ka vaimuinimeste – teadlaste, haritlaste ja kultuuritegelaste eemalehoidmine sellisest võimust. Muidugi, alati on olemas neid kultuuritegelasi, kes on nõus peibutuspartidena laskma end nimekirjadesse lülitada. Võib-olla loodavad nad nii saavutada stabiilse sissetuleku, võib-olla kannustab neid ka tõepoolest naiivne usk, et nad suudavad Riigikogus midagi ära teha. Tegelikkus näitab, et parteidistsipliini tingimustes on üksikisiku roll, eriti juhuslikult parlamenti sattunute puhul, suhteliselt tagasihoidlik.