Читать книгу Ilusate asjade püha - Ülo Mattheus - Страница 12

Delfis „Kadunud käsulauad“, 22. veebruar 2007

Paraku on nii, et meedia võimendab ühiskonna pahupoolt. Me teame suhteliselt hästi, mis on halvasti: vohab kuritegevus, narkomaania ja prostitutsioon, suureneb HIVi nakatunute arv, hasartmängusõltlane tapab oma perekonna30, maanteed on täis mõrvarlikke kihutajaid…

Need on uudised, mida vahendab ajakirjandus iga päev. Kollane ajakirjandus lisab neile uudistele paksult värvi ning eraldi rubriigina veel seltskonnauudised, mis annavad ülevaate, kes kellega käib või kellest lahutab, kes koos pidu panid või kuidagi nilbelt käitusid. Suhteliselt vähem räägitakse sellest, mis on hea.

Selle kõige taustal tekib paratamatult küsimus, missugused on need väärtused, millest see ühiskond juhindub, või kas üldse ongi mingeid väärtusi. Ja kui väärtusi ei ole, kuidas siis inimesed pinnal püsivad ega vaju sellesse õuduste sohu. Selle kõige taustal on meil tavaks rääkida, et iga järgmine põlvkond on veelgi hullem – rohkem kalestunud ja läbi imbunud meedia poolt pakutud vägivallast ja seksist. See põlvkond ei tea midagi romantilisest armastusest, sest armastusluuletusi (ega üleüldse kirjandust) nad ju ei loe, küll aga uitavad internetiportaalides ja jututubades, kus ainsaks autoriteediks on nende eakaaslased või siis varitsevad pedofiilid ja pornosaitide lingid. Nii on, et uusi põlvkondi enam pornoga ei hirmuta ja vägivalla peale võib-olla ei pilgu neil silmgi. Just niisugune on tulem, mille toob kaasa väärtuste hajumine tohutusse infotulva, kus ainsaks autoriteediks on infokandjad ise. Sest me usume ju seda, mida “lehes” kirjutatakse, ja teeme seda, mida ka teised teevad. Me oleme vastastikku üksteise peegel, me üritame käituda sarnasel viisil, et meie gäng meid paariana välja ei heidaks.

Ühe olulise nihkena toob viibimine katkematus infokeskkonnas kaasa selle, et meil pole aega olla iseendaga, oma mõtetega. Mulle meeldib Sokratese mõttekäik, mille kohaselt inimese eetiline olemus, tema südametunnistus hävib, kui tal puudub võimalus olla iseendaga, üksi, ja pidada dialoogi oma sisemise minaga. Tasakaal valitseb vaid siis, kui sisemine olemus on kooskõlas tegudega. Sokratese arvates tuleks hoiduda tapmisest kas või sel lihtsal põhjusel, et kedagi tapnuna tuleks kogu ülejäänud elu koos elada ja dialoogi pidada mõrtsukaga.

Meist enamikul aga iseendaga olemise harjumus puudub. Sest lisaks arvutile oleme me ju hõivatud oma igapäevase tööga, teistega suhtlemisega, autos lülitame sisse raadio ja kodus televiisori või stereokeskuse. Selles pidurdamatus tulvas viibides ei tea meist ilmselt enamik, missugune on tema eetiline “mina” või mis asi see üldse on. Või veel hullem – mis asi on südametunnistus.

Hannah Arendt osutab, et inimeste südametunnistuse vaigistamiseks tegid totalitaarsed massiorganisatsioonid kõik endast oleneva, et võtta inimestelt igasugune üksiolemise võimalus – välja arvatud ebainimliku üksikvangistuse kujul –, sest kui iseendaga üksiolemise minimaalne määr pole garanteeritud, siis ei hävi mitte ainult südametunnistuse ilmalikud, vaid ka kõik religioossed vormid. Arendt märgib, et tihti lakkas südametunnistus totalitaarsetes tingimustes üldse toimimast, ja seda täiesti sõltumatult hirmust ja karistusest.31

Kuid ka südametunnistuse olemasolust üksi ilmselt ei piisa. Enne, kui miski hakkab vaevama, peab olema teadmine, et see miski on halb. Võib-olla just seepärast ulatas Jumal juute tõotatud maale juhtinud Moosesele ühe esimese asjana käsulauad õigeks käitumiseks. Neist esimene käsk kehtestas vastuvaidlematu autoriteedi – Jumala enda, kelle kõrval ei tohi olla ühtegi teist. Teine käsk ütles, sa ei tohi tappa. Just autoriteet lõi eelduse, et käsust tekkis sisemine veendumus, et tapmine on halb, mis pani omakorda aluse südametunnistusele. Tõsi, nii siis kui ka nüüd saab inimesi jaotada ühtedeks, kes hoiduvad tapmisest, sest see on keelatud ja sellega kaasneb karistus, ning teisteks, kelle jaoks tapmisest hoidumine tuleneb sisemisest veendumusest, et see on tõesti halb.

Ajal, kui religioon on devalveerunud, tuleb autoriteete ilmselt otsida mujalt. Ma ei usu, et religiooni õnnestuks taas au sisse tõsta. Selleks peab ühiskonnas olema sisemine valmidus. Vaidlused religiooniõpetuse kohustuslikkuse teemal üldhariduskoolides on minu arvates osutanud, et see sisemine valmidus praegu puudub. Samas osutab see vaidlus samuti, et võtmeküsimus on haridus. Me võime ju keerutada nii- ja teistpidi, milleks seda religiooniõpetust vaja on või miks seda vaja ei ole, kuid ilmselt lähtus enamik selle pooldajaid arusaamast, et just religiooniõpetuse pinnalt võiks taastada kaotatud moraali. Ehk teisisõnu, küsimus on hariduse kvaliteedis, hariduse olemuses. Hariduse autoriteedis.

Ei saa öelda, et haridussüsteemis autoriteet kui niisugune täiesti puudub. Esimestes klassides on õpetaja autoriteet õpilasele vaieldamatu, õpetaja sõna on peaaegu niisama tõene nagu Jumala sõna. Veelgi enam, lapse ja õpetaja vahel on väga tugev, võib-olla koguni usalduslik armastusside, nii nagu see on ema ja lapse vahel. Ja jääb üle vaid imestada, kuhu see side siis hiljem kaob.

Lihtne oleks seda seletada lapse arenguga. Psühholoogiateooriaist lähtudes toob lapse areng edasistes etappides kaasa omaealistega suhtlemise üha suurema tähtsustumise ja koos tugevnevate iseseisvuspüüdlustega ka täiskasvanutest võõrdumise. Teised teoreetikud väidavad samas, et see vajadus täiskasvanute järele, vajadus mõistmise ja autoriteedi järele ei kao kuhugi, küll aga võib oskamatust suhtlemisest tekkida põlvkondade vaheline konflikt. Mina saan asjast aru nii: ka meie haridussüsteemi põhiliseks hädaks on just see, et ta ei suuda seda konflikti vältida. Ehk siis haridussüsteem ei suuda vastu seista selle hetke väljakutsele, kus laps vajab emaliku hoolitsuse asemel ühtäkki vaimset eeskuju.

Ma usun, et iga õpetaja või koolijuht leiab vähemalt sadakond põhjust, miks see ei ole võimalik, alustades sellest, et nii õpilased kui ka õpetajad on ülekoormatud ja iga lapsega individuaalselt tegeleda pole lihtsalt võimalik. Õpetajad on ülekoormatud seetõttu, et isegi tagasihoidlikuks äraelamiseks peavad nad töötama mitmekordse koormusega. Ent nii või teisiti, kui õpetaja autoriteet kaob, kui kool muutub pärast algklasse hingetuks sündikaadiks, mille tooteks on põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajad ning kus õpetajad on otsekui konveieritöölised, siis ei ole põhjust ka loota, et paraneb ühiskonna eetiline paleus. See on just niisugune hingetu konveieripaleus, nagu me seda iga päev toodame. Ja ka tulevased õpetajad on sellesama konveieri tooted.

Ilmselt ei muutuks meie haridussüsteemis midagi ka siis, kui me lisaksime sinna religiooniõpetuse, mida ma ju iseenesest toetan. Tulemuseks oleks see, et õpilased oleksid veelgi rohkem koormatud. Pigem peaks igaühele jääma rohkem aega olemiseks iseendaga – et aru saada, kellega ta koos elab. Või mis asi on iseendaga olemine, kuidas sellega toime tulla. Ka seda tuleks õpetada. Kuidas toime tulla ilma arvuti, televiisori, stereokeskuseta… Võib-olla tuleks seda õpetada juba kuskil põhikooli lõpuklassides. Või veelgi varem… Õpetada seda, kuidas üles leida oma sisemine mina, oma tõeline olemus.

Aga ka see eeldab kogu koolisüsteemi hoopis teistsugust lähenemist. Ja enesestmõistetavalt eeldab see ühe hoopis teistsuguse õpetaja juuresolekut. Eeldab õpetaja kui autoriteedi olemasolu, eeldab õpetajalt teatud eetilist kvaliteeti ja sisemist motivatsiooni. Kõike seda ette kujutada ei ole minu arust väga raske. See nõuab vaid veidi teistsugust mõtlemist, veidike divergentsust.