Читать книгу Ilusate asjade püha - Ülo Mattheus - Страница 9

Viimane Ülemnõukogu ja seejärel alates 1992. aastast valitud Riigikogu on olnud ajakirjanikele ammendamatu inspiratsiooni allikas. Nii Eesti iseseisvuse taastamise ajal kui ka vahetult selle järel pakkus parlament piiramatus koguses uudiseid. Ühiskond oli välja kujunemata ja see peegeldus ka parlamendis, kus valitses meeleolude ja poliitiliste jõudude kaos. Riigikogus olid ühtaegu esindatud nii rahvuslased kui ka vene erakonnad; nii kuningriiklased kui ka valimisliitudes kandideerinud parteitud tegelased. Oli hulganisti teemasid, mis hoidsid ajakirjanike huvi üleval – omandireform, keeleseadus, kodakondsuse põhimõtted, venekeelse hariduse küsimus. Paljudes asjades polnud selge, kuhupoole kaalukauss kaldub. 1992. aastal võimule tulnud rahvuslik tiib jätkas Eesti Kongressi poliitikat, samas kui Savisaare rahvarindetiib survestas valitsust leebema kodakondsus- ja keelepoliitika suunas. Nõnda pakkus see konfrontatsioon ajakirjandusele värvikireva paleti, millega kujundada oma väljaannete uudiskülgi.

Kuna Eesti õigustik oli enam kui puudulik, tuli Riigikogust seadusi nagu Vändrast saelaudu. Riigikogu kolmapäevased istungid venisid sageli hiliste õhtutundideni, komisjonide esimeeste tubades põles aga laualamp tihti hommikuni. Riigikogu liikmete ja ajakirjanike suhted olid enam kui sõbralikud, lõpuks tehti ju koos Eesti riiki. Koos joodi ka Riigikogu puhvetis ohtrasti õlut, sageli ka veini või veelgi kangemat kraami. Õllelauas sai palju taustainformatsiooni, mida ajakirjanik vajas. Koos info hulgaga kasvas laual ka õllepudelite-klaaside hulk, nii et juhtus, et laual polnud enam kohta kuhu kätt toetada. Nii mõnigi rahvasaadik või ajakirjanik taarus teinekord mehiselt seinast seina, aga pahaks seda talle ei pandud.

Raske öelda, millal saabus murdepunkt, see oli kunagi 90ndate teisel poolel. Riik hakkas kuju võtma, suur osa seadusi oli valmis kirjutatud, eelnõud muutusid aina spetsiifilisemaks ja pakkusid üha vähem avalikku huvi. Selle tulemusel mandus terav poliitiline konfrontatsioon kemplemiseks pisiasjade üle ja Riigikogu jäi sisuliste uudiste poolest aina ahtramaks, sundides ka ajakirjanikke n-ö profiili muutma.

Ei mäletagi täpselt, kes oli see ajakirjanikust Juudas, kes ühel päeval võttis üles teema, et Riigikogus juuakse alkoholi. Kuna võin eksida, jätan nime nimetamata, sest esimese kirjutaja järel hakkasid parlamendisaadikute „alkoholiprobleemi” käsitlema kõik väljaanded. See oli hea näide võltsmoraalist: koos söödi, koos joodi, aga siis tõmmati joomakaaslasel tool alt ära.

Kuid ilmselt oli see ka objektiivne paratamatus. Nn A-kategooria teemade asemel, kuna neid enam polnud, hakati käsitlema teisejärgulisi. Eelnõudesse süüvimise asemel ilmutasid ajakirjanikud huvi, kuidas rahvasaadikud käituvad, milline on nende palganumber ja kuidas nad kasutavad oma kuluhüvitisi. Laiemalt väljendus see tendents ajakirjanduse üleüldises „kolletumises”, üha enam hakkasid ajakirjanduses tooni andma seltskonnaajakirjad ja kõmulehed, mille liidriteks on tänaseks välja kujunenud ajakiri Kroonika ja Õhtuleht. Kolletumine mõjutas ka teisi väljaandeid käsitlema just neid kollasevõitu teemasid, mis ühiskonnas rohkem vastu kajasid.

Sellise muutuse on läbinud ilmselt kõik heaoluühiskonnad. Käisin mõni aeg tagasi Budapestis Euroopa riikide parlamentide konverentsil, kus arutati, miks parlamendid pole avaliku arvamuse küsitlustes kuigi populaarsed ja mida selle muutmiseks teha. Minu üllatuseks selgus, et probleemid olid kõikides riikides ühesugused. Avalikkuse pahameelt kütsid üles parlamendiliikmetega seotud kõikvõimalikud skandaalid, nende liiga kõrge palk ja piiramatud kuluhüvitised. Nagu nähtus, polnud Eesti mingi erand.

Tagantjärele targana tuleb nentida, et ajakirjanike ja rahvasaadikute vennastumise aeg on möödas. Veelgi enam – see protsess on pöördumatu. Korduda saab see ilmselt vaid uue kataklüsmi tingimustes, kus nii parlamenti kui ka ajakirjanikke suunab eelkõige entusiasm ja missioonitunne. Täpselt nii, nagu see oli 80ndate lõpus ja 90ndate algul.

Täna on parlamendid peksupoisi rollis. See võib näida küll loomulik ja iseenesestmõistetav, kuid nõustuda tuleb ka nendega, kes on seisukohal, et parlamendi pidev halvustamine ja selle liikmete häbimärgistamine peletab sealt eemale loovad ja õrnatundelised inimesed ja jätab ukse lahti vaid neile, kes palga nimel on valmis selga tõmbama ka paksu elevandinaha ja elama avalikkuse poolt pidevalt rünnatud tsitadellis. Seegi lahendus ei ole mõistlik. Kuid võib-olla me elamegi ajal, kui häid valikuid selles küsimuses ei ole. Ja võib-olla ongi parem, sest kui selles küsimuses tekivad head valikud, siis on äkitselt halvasti midagi ühiskonnaga laiemalt. Sest haritlased ärkavad ju ikka kriisisituatsioonis.