Читать книгу Ilusate asjade püha - Ülo Mattheus - Страница 3
I OSA
Aja pilgu ees
Vabaduse hääled ja ajakirjandusvabadus
ОглавлениеKui küsida, mis eristab nõukogudeaegseid vabaduse hääli – Ameerika Häält ja Raadio Vaba Euroopat8 – tänasest Eesti ajakirjandusest, siis kindlasti on see missioonitunne. Nende raadiote eesmärk oli rääkida tõtt ja lõhkuda valede impeerium.
See oli kunagi möödunud sajandi kuuekümnendatel. Mäletan, et mu sõbral Elduril oli Lätis valmistatud raadio VEF. Seda lühisagedusel kruttides võis tabada jaama, kus räägiti küll eesti keeles, aga hoopis teistsugust juttu kui muudel kanalitel. Olin siis veel paras jõnglane, jutust ei saanud suurt aru, aga huvitav oli ikkagi. Hääl voogas lainetena, kord tuli valjemalt ja siis vajus jälle ära kuhugi kaugele. See oli Ameerika Hääl. Eldur, kes oli minust mitu aastat vanem, ütles, et seal räägitakse maailma asjadest, nii nagu need tegelikult on, ja et selle raadio kuulamine on keelatud. Kruttisime raadio sellele lainele küllap just sellepärast, et see oli keelatud. See kõik oli väga põnev. See voogav hääl, mis tuli kuskilt kujuteldamatust Ameerikast. Teadmine, et midagi tuli Ameerikast, see oli tõesti uskumatu. Seda enam, et selle kõige taustal oli teadmine, et meid sinna Miki-Hiire maale niikuinii ei lasta. Lapsena uskusin pigem, et kunagi lendan Gagarinina kosmosesse.
Läks vastupidi, kosmosesse ma ei lennanud, küll aga sattusin 1990. aastal Ameerikasse ja seal, New Yorgi stuudios tegin esimesed lood Raadio Vaba Euroopale. Münchenis paikneva RVE eesti toimetust juhtis sellal Toomas Hendrik Ilves, New Yorgi stuudios oli Maire Raidma, kelle abil salvestasin ka oma esimesed lood.
Raadio Vaba Euroopa oli algul kommentaariraadio ja selle eesmärk külma sõja perioodil oli rääkida ausalt sellest, mis toimus okupeeritud Eestis ja Nõukogude Liidus, lähtudes vaba ja demokraatliku ühiskonna arusaamadest ja väärtushinnangutest. RVE jätkas kommentaariraadiona ka kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate esimese poole pöördelistel aastatel. Ka siis oli Eestis niisugust „ruuporit” vaja, sest vabadust summutada püüdvad jõud polnud kaugeltki vaibunud ja ühiskonna väärtushinnangud olid välja kujunemata. Nii ei jäänud ka meil, RVE Eesti kaastöölistel muud üle kui jätkata samas vaimus, kujundades vabale ajakirjandusele ja poliitilisele kultuurile omaseid arusaamu.
Algul tegeles Eesti-poolse kaastöö vahendamisega 1988. aastal loodud Sõltumatu Infokeskus9, 1991. aastal kaldus raskuskese ajalehe Sirp toimetusse, kus ma töötasin kirjandustoimetajana ja mul oli omaette kabinet. Poolest saadik muutus mu kabinet ka Raadio Vaba Euroopa stuudioks.
Samal 1991. aastal otsustas Ilves, et kommentaaride asemel tuleks hakata pigem tegema intervjuusid Eesti poliitikute ja ühiskonnategelastega. Ilves tõi meile ka mõned diktofonid ja korralikud Sennheiseri mikrofonid ja nii hakkasime tegema intervjuusid, mis sageli täitsid enamiku Raadio Vaba Euroopa tunnisest programmist. Intervjuude edastamine käis lihtsal viisil – telefonitoru mikrofonipoolsel otsal keerati karp pealt ära ja makk ühendati juhtme ja klemmidega telefonitoru külge.
Ilvese huvi siin toimuva vastu oli väga suur, küllap siit ka tema soov, et edastaksime autentset materjali otse sündmuste keskelt. Nii sai ka tema täpsemalt teada, mis Eestis toimus. Võtsime intervjuusid kõikidelt poliitikutelt, seinast seina. Teinekord juhtus, et värske salvestis läks eetrisse otse diktofonilindilt. Raadio Vaba Euroopa oli tol ajal kindlasti üks operatiivsemaid uudiste edastajaid. Sellal polnud ju ei internetti ega Uudisteagentuuri BNS.
Ma mäletan, et tegime õhinaga Eesti riiki, sarjasime internatse ja endisi kommareid ning tõstsime esile kõike seda, mis viis Eestit iseseisvuse poole. Hiljem, kui iseseisvus juba käes, kandis raadiot seesama missioonitunne – edastada vaba ja sõltumatut informatsiooni. Mida aeg edasi, seda vähem oli selles raadios subjektiivsust ja üha enam hakkas ta sarnanema sõltumatu avalik-õigusliku ringhäälinguga.
Missioonitunde kõrval oli Raadio Vaba Euroopa tunnuseks seegi, et see ei olnud poliitikute poolt manipuleeritav, nii nagu see on sageli tänase ajakirjanduse puhul. Minu arvates edastab tasakaalustatud, kallutamata informatsiooni praegu vaid Eesti Rahvusringhääling, kuigi ka selle puhul on aeg-ajalt kuulda parteikontoritest avaldatud poliitilisest survest. Seda survet ei olegi nii keeruline avaldada, sest rahvusringhäälingu tegevust koordineerib enamikus poliitikutest koosnev Ringhäälingu Nõukogu ja rahvusringhäälingu rahastamine sõltub poliitikute poolt riigieelarve kaudu jagatavast rahast.
Erameediat mõjutavad aga suuresti selle juhtide ja omanike poliitilised vaated ja sidemed. Postimehe puhul tavatsetakse osutada AS Eesti Meedia juhatuse esimehe Mart Kadastiku lähedastele suhetele Reformierakonnaga; Eesti Päevalehe ja Eesti Ekspressi suuromaniku, Hans H. Luige sõpruskonda näib kuuluvat nii Reformierakonna kui ka IRLi liikmeid, kelle sidemed Luigega pärinevad ehk juba Sõltumatu Noortefoorumi loomise aegadest10.
Nii võib täheldada juhtumeid, kus Eesti ajakirjandus on muutunud poliitiliste manipulatsioonide instrumendiks, avaldades neile lekitatud materjale, mille taga pole raske märgata kellegi poliitilisi huve. Näiteks avaldas Postimees 2009. aasta detsembris loo sellest, kuidas endine siseminister Jüri Pihl ja puhkusel olev põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder sõidutasid poolteist aastat tagasi, 2008. aasta juulis, päästekopteriga oma lapsi11. Lugu ilmus vahetult pärast seda, kui sai teatavaks Jüri Pihli avaldus Kapole, milles Pihl süüdistas peaminister Andrus Ansipit, justiitsminister Rein Langi ja välisminister Urmas Paeti riigireetmises. Poolteist aastat vana kopteri-uudis oli ilmselgelt otsitud ja näis kõnelevat poliitilisest kättemaksust Pihlile.
Mõistagi on niisugusel toetusel ka oma hind. Vaatamata näiteks Reformierakonna seisukohale, et kõik käibemaksuerisused tuleb kaotada, on ajalehtede käibemaks jätkuvalt vaid 9 protsenti üldise maksumäära 20 protsenti asemel. Ehk siis sõprus ajakirjandusega kaalub üles erakondliku käibemaksuideoloogia. Tõsi, ka perioodiliste väljaannete käibemaksu on siiski tõstetud, kuni 2009. aastani oli see 5 protsenti.
Kui kõnelda nn tõsisema (era)meedia üldisest perspektiivist ja suunitlusest, siis majandushuvide ja kasumlikkuse kõrval näibki ainuke sisuline eesmärk olevat kanda parempoolset ideoloogiat, mis omakorda toetab kahte esimest eesmärki. Metoodika ja sisu osas iseloomustab ajakirjandust negatiivsete uudiste kunstlik tekitamine (niisugused uudised on tihti väga otsitud ja põhjendamatud), ebaterve huvi tuntud ühiskonnaliikmete eraelu ja rahakoti vastu, samuti krimiuudised ja glamuurne seltsielu. Uhkest valvekoerast on saanud kuri klähvija, kes haarab püksisäärest igaühel, kes millegi vastu eksib. Eesti ajakirjandust iseloomustab analüüside ja ülevaadete taandumine väikese lugejaskonnaga nišitooteks. Väga halvasti on esindatud välispoliitika ja kultuur. Ehk siis, see ei ole see ajakirjandus, mida mõned on tavatsenud nimetada kvaliteetajakirjanduseks.
Ajakirjanduse sisu dikteerib täna ühelt poolt raha ja reklaamiturg ning teiselt poolt meediatarbija maitse ehk klikkide arv väljaande kodulehel, kui väljenduda veidi kujundlikumalt. Kuid võiks olla vastupidi, ajakirjandus võiks püüda oma auditooriumi kujundada, selle asemel, et kiire kasumi nimel alluda halvale maitsele põhjusega, et sellist ajakirjandust on odavam toota ja kasumlikum müüa.
Tagantjärele mõistan suurepäraselt, mille Eesti ajakirjandusruum 2003. aastal kaotas, kui RVE Eesti toimetus suleti. RVE oli tõeliselt vaba hääl, see ei sõltunud ei rahamaailma pitsitustest ega parteikontorite survest. RVE oli üks vaba ja missioonitundelise ajakirjanduse lipuhoidjaid. Täna tundub, et ajakirjanduse lipud on vaid pooles mastis.
8
Inglise keeles oli selle raadio nimeks paralleelselt nii Radio Free Europe kui ka Radio Liberty, Nõukogude Liidus mõistagi tunti seda Radio Svoboda nime all. Eestikeelne Raadio Vaba Euroopa muutus Eestis kuuldavaks alles pärast seda, kui Nõukogude Liidu segajad Gorbatšovi ajal pealt ära võeti. Kuuldavus oli sellele vaatamata halb ja see olukord muutus alles siis, kui RVE saateid hakati edastama ka Eesti kohalikes raadiokanalites. Ameerika Hääl (The Voice of America) oli kuuldav ka Nõukogude ajal.
9
Eesti teabeagentuur Sõltumatu Infokeskus alustas 1988. aasta juunis tegevust kui tsensuurivaba ühiskondlik-poliitiline foorum. Asutamise algtõuge tuli samal kuul Tallinnas toimunud Sõltumatu Noortefoorumi otsusest.Sõltumatu Infokeskus edastas teateid ja üllitas ajakirja Heinakuu ning lühiajaliselt ka ajalehte Teataja.
10
Hans H. Luik oli üks 1988. aasta kevadel loodud Sõltumatu Noortefoorumi algatajaid. Hiljem poliitikas nime teinutest kuulusid sinna Mart Laar, Lauri Vahtre, Tiit Pruuli jt.
11
„Pihl ja Seeder sõidutasid oma lapsi helikopteriga”. Postimees, 16.12.2009.