Читать книгу Eesti ajaloo raudvara - Mai Kahru - Страница 11

Võõrvõimu kehtestumine ja Eesti haldusjaotus pärast muistse vabadusvõitluse lõppu

1224. aasta sügiseks oli kogu Mandri-Eesti ristisõdijate käes. Üle kogu Eestimaa mindi rahusoovidega Riiga.

Juba enne Tartu vallutamist olid piiskop Albert ja ristirüütlid Eesti omavahel ära jaganud: piiskopile pidi saama Läänemaa, ordule Sakala ning Lihula piiskopile Hermannile Ugandi. Viimane seadis end sisse Otepääl ja asus Ugandi kihelkondi oma kaaskondlastele läänistama. Järgnevalt sai piiskopi residentsiks ning toomkiriku ja toomkapiitli asukohaks Tartu, mis edaspidi andis nime kogu piiskopkonnale. Mõõgavennad kindlustasid end samal ajal lõplikult Viljandi linnuses, ametisse seati kihelkonnapreestrid. Eestlased kohustusid maksma kümnist. Kesk-Eesti pisimaakondadest sai ordu endale veel Nurmekunde, Mõhu ja Vaiga põhjaosa, selle lõunaosa läks aga Tartu piiskopile.

1225. aasta kevadel jõudis värskelt alistatud Liivi- ja Eestimaale paavsti legaat Modena piiskop Wilhelm (Guglielmo, Guillelmus). Ta viis end kurssi kohalike oludega, külastas vastsristitud rahvaid ning püüdis lahendada taanlaste ja sakslaste vahel tüliküsimust Põhja-Eesti pärast: relvastatud kokkupõrge kahe osapoole vahel puhkes juba 1225. aasta sügisel. Wilhelm lahendas segadused Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaast paavstile alluva vaheriigi moodustamisega, selle asehalduriks määras ta oma kaplani magister Johannese (Giovanni). 1226. aasta kevadel lahkus Wilhelm Liivimaalt, tema loodud puhverriik (kaardil märgistatud ala) aga lagunes peagi. 1238. aastal