Читать книгу Eesti ajaloo raudvara - Mai Kahru - Страница 9

Muistne vabadusvõitlus (1208–1227) ja muistse iseseisvuse kaotus

Muistne vabadusvõitlus: Muinas-Eesti hõimude võitlus võõramaiste vallutajate – ristisõdijatega – oma iseseisvuse ja sõltumatuse eest aastail 1208–1227, lõppes eestlaste muistse iseseisvuse kaotusega.

Sissetungi lähtepunkt: Lübeck.

Eestlaste esimesed kokkupuuted ristiusuga:

1) Rootsi, Taani (roomakatolik usk) ja Venemaa (õigeusk) vahendusel hiljemalt 11. sajandil (1165 oli Eestimaale määratud piiskopiks Fulco, kelle abiline oli Nicolaus, kes arvatavasti oli eestlane);

2) 1186 määrati Liivimaa piiskopiks augustiinlaste ordusse kuulunud Meinhard;

3) aastast 1196 tegutses Liivimaal piiskop Bertold (sõdis liivlastega);

4) aastast 1199 oli Liivimaal piiskopiks Albert, kellest sai vallutussõja peamine organisaator.

Ristisõdijate organisatsioon: 1202. aastal loodi vaimulik rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad (Fratres Militae Christi), mida kutsutakse Mõõgavendade Orduks mõõgakujutise tõttu ordurüütlite mantlil.

Ajend: sakslased nõudsid Ugandis nende kaupmeestelt ära võetud kaupade eest tasu ja varasemate kahjude hüvitamist.

Muistse vabadusvõitluse käik

Kristuse Sõjateenistuse Vennad (Fratres Militae Christi): vaimulik rüütliordu, mis loodi 1202 ristisõja pidamiseks Liivimaal ja mille leedulased 1236 Saule lahingus purustasid.

Ümera lahing: eestlaste ja ordurüütlite vahel 1210 Ümera jõe kallastel Võnnu (Cesise) lähedal toimunud lahing, mis lõppes eestlaste täieliku võiduga.

Toreida vaherahu: vaherahu eestlaste ja Mõõgavendade Ordu vahel, sõlmiti 1212 kolmeks aastaks eelkõige paikkonnas puhkenud katku tõttu.

Kolme maleva manööver: 1215 välja töötatud suurejooneline saarlaste, läänlaste, sakalaste ja ugalaste pealetungikava, mille lõppeesmärk oli piirkonna saksa koloonia täielik hävitamine, mis aga eelkõige jõudude vähesuse tõttu ebaõnnestus.

Võiduristimine: ristisõdijate tegevus aastast 1220, selle käigus külade juurde puuristide kui oma võimu sümbolite ning paganate alistamise märkide paigutamine näitas nende tegevuse tõelist eesmärki.

Madisepäeva 1217 Viljandi lähedal toimunud lahing, millega eestlased lootsid Otepää all saavutatud lahing: võitu kindlustada ning koos venelastega sakslased purustada, kuid mis lõppes eestlaste kaotusega ja nende juhi Lembitu langemisega.

Lembitu: tuntud muinasaegne eestlaste vanem Sakala maakonnast Leholast (Leolest), kes organiseeris eestlaste võitlust ristisõdijate vastu.

Tartu kaitsmine: 1224 toimunud Eesti mandriosa viimase eestlaste tugipunkti kaitsmine, kus eestlased võitlesid ristisõdijatega koos Venest saadetud vürst Vjatško salgaga ning mis lõppes sakslaste võiduga ja kogu linnuserahva hukkamisega.

Albert: paavsti poolt Liivimaale määratud kolmas piiskop, kes oli ühtlasi Liivimaa paganate vastu suunatud ristisõja tegelik organiseerija ja teostaja.

Theoderich: munk, kes oli algul Liivimaa esimese piiskopi Meinhardi abiline, kuid hiljem tegutses koos piiskop Alberti ja taanlastega ning korraldas paganate ristimist.

Kaupo: vanem Toreidast, ühena esimestest lasi end koos oma rahvaga ristida ja võitles hiljem ristisõdijate poolel, hukkus Madisepäeva lahingus.

Valdemar II: Taani kuningas, kes 1219 alustas ristisõda meie esivanemate vastu.

Vürst Vjatško: Vene vürst, kes tuli 200-mehelise salgaga Eesti alale Novgorodist saadud loaga, et talle jääb õigus valitseda nii Tartus kui mujal maakondades, mille ta suudab oma kätte võita. Võitles koos eestlastega sakslaste vastu.

Eestlaste allajäämise põhjused muistses vabadusvõitluses

1. Eesti vallutati SÜSTEMAATILISTE rüüsteretkedega, mis kestsid seni, kuni murti eestlaste sõjaline vastupanu ja KURNATI VÄLJA nende MAJANDUSLIK KANDEJÕUD.

2. Eestlastel polnud veel riik välja kujunenud ja SIDEMED üksikute MAAKONDADE vahel olid veel NÕRGAD.

3. Puudus KOOSTÖÖ lähemate naaberrahvastega (latgalid, liivlased). Kõik nad alistati ükshaaval, kasutades ära nende omavahelisi vastuolusid.

4. Eestlaste maakaitse, sõjaväeline korraldus ja relvastus oli kohandatud üksikute sõjakäikude jaoks, see polnud piisav plaanipärase vallutuse vastu.

5. Ordurüütlid olid hea väljaõppe ja kogemustega ELUKUTSELISED sõjamehed.

6. Eestlastel tuli korraga sõdida mitme vaenlasega (sakslased, rootslased, taanlased).

7. Ei suudetud/osatud ära kasutada ristisõdijate omavahelisi vastuolusid.

8. Vallutajate selja taga seisis Lääne-Euroopa mõjukaim jõud – KATOLIKU KIRIK.

9. Sõjaline ülekaal oli vastase poolel.

10. Vaenlasel oli parem ja täiuslikum relvastus.

11. Vaenlasel oli lihtsam leida lisajõude, sest patukustutuse propageerimine ja lootus kiirelt rikastuda meelitas siia pidevalt uusi ristisõdijaid.

Peale arheoloogilistel väljakaevamistel leitud muististe uurimise on muinasaja kohta andmeid hangitud peamiselt etnograafia, lingvistika, antropoloogia ja muude ajaloo abiteaduste varal, kuid eestlaste elu ja tegevuse kohta on ka kirjalikke andmeid, sest ristisõdijad dokumenteerisid vallutussõdade käiku kroonikates.

Läti Henriku kroonika „Liivimaa kroonika” – ilmselt saksa preestri Henriku kirja pandud sündmused ristisõja kohta Baltikumis, selles käsitletakse ka eestlaste muistset vabadusvõitlust ja elu 13. sajandi algul. Kroonika tugineb kirjutaja isiklikele kogemustele ja kuuldule, olles seetõttu üpris usaldusväärne.

Koosta kirjalik arutlus/essee teemal „ Olen eestlane – kes ma olen?” Kirjutamisel lähtu muinasaja kohta õpitust.

1. Ma olen eestlane. Kes maolen? (analüüsida rahva kujunemislugu ja omapära).

2. Eestlaste seisund 13. sajandi algul naaberrahvastega võrreldes.

3. Miks muistne vabadusvõitlus kaotati?

4. Eestlaste võimalik areng juhul, kui ristisõda Baltikumis oleks jäänud toimumata.