Читать книгу Eesti ajaloo raudvara - Mai Kahru - Страница 7

13. sajandi algul oli Eesti ala juba üsna tihedalt asustatud. Asustamata olid vaid maa soine edelaosa, mererannik ja mõned saared. Muinasaja lõpul elas Eestis vähemalt 150 000 inimest. Nad paiknesid valdavalt mandril. Eestlaste naabrid idas olid vene vürstkonnad, põhjas hämelased, teiselpool Soome lahte soomlased ning lõunas liivlased ja latgalid, kellest omakorda lõuna poole jäid seelid, semgalid ja kurelased.

Eestlaste põhitegevusala oli künnipõllundus. Kasutati kolmeväljasüsteemi: üks osa põllumaast oli talivilja, teine suvivilja ja kolmas kesa all. Maad mõõdeti adramaades. Tegeldi ka karjakasvatuse, metsmesinduse ja metallitöötlemisega ning vahetus- ja vahenduskaubandusega.

Elati rehielamutes. Talud paiknesid enamasti lähestikku ja moodustasid küla. Vastavalt talude paiknemisele jaotatakse külad rida-, sumb- ja hajaküladeks. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, mis oli Eesti tähtsaim haldusüksus. 13. sajandi algul oli Eestis umbes 45 kihelkonda. Kihelkonnad liitusid maakondadeks.

Eestis oli kaheksa maakonda: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eestis, kus välisoht oli väiksem, säilisid mõned ühest kihelkonnast koosnevad väikemaakonnad: Alempois, Nurmekund, Joentagana, Soopoolitse, Mõhu ja Vaiga.

Oli ka kaks tähtsamat tänapäeval teadaolevat linnalist asulat: Tallinn ja Tartu.

Eestlastel ei olnud riik veel välja kujunenud, kuid oli alanud koostöö eri kihelkondade vahel – näiteks kutsuti vastavalt vajadusele kokku kärajad ehk vanemate koosolek, mille otsused ei olnud küll osapooltele kohustuslikud, kuid mis näitasid, et on tekkinud võimalus maakondadevahelisteks läbirääkimisteks ja koostööks.