Читать книгу Telestaaride uskumatud juhtumised - Margit Mikk-Sokk - Страница 13

Ma olen Eurovisiooni lauluvõistlust kommenteerinud umbes 12 aastat. Minult on küsitud, mis mulle selle juures on kõige rohkem meeldinud. Minu lemmikuks on see pidulik moment, võimalus asju suuremaks teha. Need avasõnad, kui sa ütled: „Tere õhtust, Tallinn, siin Moskva, siin Venemaa“ või „Tere õhtust, siin Birmingham, siin Suurbritannia. Alustame ülekannet 43. Eurovisiooni lauluvõistluselt.“ See algushetk, see mõnus paatos, mida televisioonis eriti palju ei saa kasutada, mulle väga meeldis. Hiljem selgus, et esimesed kümme aastat, ükskõik, kui palju me harjutasime, see avalause kunagi eetrisse ei jõudnud. Tehniliselt on juhtunud nii, et ei ole jõutud mikserit peale panna. Minu jaoks kommentaari tipphetk ei jõudnud mitte kordagi eetrisse, televaataja seda kunagi ei kuulnud. Viimastel kordadel nüüd on õnnestunud. Ma juba muutusin irooniliseks, et oleks hea, kui mu avasõnad ka eetrisse läheksid.

Marko Reikop „Terevisiooni“ juhtimas. Aasta oli siis 2004.