Читать книгу Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit - Margit Prantsus - Страница 10

Igal maal oma kombed, ka toidu vallas. Kui mulle midagi päris uut neil Iisraeli-aastatel selgeks saab, siis on see juutide koššersüsteem.

Heebrea keeles on see sõna tegelikult kašér, mis tõlgitult tähendab kõlbavat ja sobilikku. Kõige sagedamini mõeldakse koššeri all puhast ja juutide tunnustatud toitu, kuid juba ammu on olemas ka koššerriided, koššertelefonid ja koššerbussidki.

Mis toitu puudutab, siis tähendab koššer, nagu juba öeldud, eeskätt piima- ja lihatoitude eraldihoidmist, hoidumist sealihast, karp- ja koorikloomadest, nagu austrid, krabid või vähid, ja veel paljudest asjadest. Aluseks on võetud Jumala korraldused piibli esimestest raamatutest ehk toorast, kus näiteks kolmandas Moosese raamatus on täpselt öeldud, milliseid linde ja loomi iisraellane tohib süüa ning milliseid mitte.5

Iisraelis on kasutusel erilised standardimärgid, mis kinnitavad, kas toit on koššer. Samuti täpsustavad need, kas seda toitu tohib tarbida ainult koos lihaga või ainult koos piimaga või sobib see kokku mõlemaga.

Kõigil Iisraeli toiduainetel, mida juudi poodides ja ka paljudes araablaste poodides müüakse, on tavaliselt üks kolmest templist: esiteks kašér halavi, mis tähendab, et see toiduaine sisaldab piima ja seda tohib süüa ainult koos piimatoodetega; teiseks kašér besari, mis tähendab, et selles toiduaines on liha ja seda tohib süüa ainult koos lihatoodetega; kolmandaks kašér parve, mis tähendab, et see toiduaine ei sisalda ei piima ega liha ning seega võib seda süüa koos ükskõik millise toiduga.

Paasapüha jaoks on kusjuures olemas veel neljaski standardimärk. Selleks on kašér le-Pesah, mis tähendab, et seda toiduainet võib süüa paasapüha ajal, sest see ei sisalda hamets’it ehk niinimetatud haputainast – on ju juutide paasapüha üks põhitunnuseid see, et siis ei sööda jahu ehk teravilja sisaldavaid tooteid. Hapnemata tainast matsaleib on sel ajal ainus juutidele lubatud jahutoode. Paasapüha kõrval oli vanasti lausa eraldi hapnemata leibade püha, aga juba ammusest ajast tähistatakse neid kahte üheskoos.

Toit ja toiduvalik on peen ja tõsine kunst, mida suur osa juute oma igapäevaelus järgib ja mille alusel kujundab tervet oma elu. Tihti võib poes näha religioosse välimusega juuti, kes enne kauba ostukorvi panekut veendub kas või luupi kasutades põhjalikult, et pakendil on vajalik koššeritempel.

Koššer tähendab tegelikult ka palju muud kui vaid piima ja liha lahushoidmist, aga selle põhjalikum kirjeldamine kujuneks juba omaette raamatuks.

Igal Iisraeli restoranil peaks olema koššeritunnistus, kui söögikoha omanik soovib, et koššerireegleid järgivad juudid tema ettevõtet külastaks. Kõigil neid tunnistusi muidugi ei ole. Vajaliku paberi saab ainult kindlate ja tunnustatud rabide käest ja ainult pärast põhjalikku inspekteerimist. Sama kehtib Iisraeli loomakasvanduste, tapamajade ja toiduvabrikute kohta.

Koššerireeglid on päris karmid. Ameerikas on erinevatel juudi usu vooludel veel oma koššerireeglid, mõnel rangemad kui teistel. Iisraelis on valdav ortodoksne koššerlus. Reformistlikud juudid, maailma liberaalseimad judaistid, soovivad seni valitsenud reegleid märkimisväärselt lõdvendada, et neid 21. sajandiga kohandada. Ultraortodokssed rabid on rangelt vastu, öeldes, et kellelgi ei ole õigust muuta iidseid juudi tavasid.

On tehtud uuringuid ja küsitlusi ning avastatud, et Iisraelis elavatele juutidele on koššer olnud isegi tähtsam kui näiteks sabatireeglitest kinnipidamine. Isegi hoolimata sellest, et hingamispäeva pidamist on mainitud piibli kümnes käsus, koššerit aga mitte. Kuna viimastel aastatel leidub üha enam range koššeri reeglite vastu protesteerijaid, siis ma ei imestaks, kui ka selles vallas aegamööda midagi muutuma hakkab.

5 3. Ms 11.