Читать книгу Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit - Margit Prantsus - Страница 11

Nagu kõikjal maailmas, on ka Iisraeli tänavatel kerjuseid. Juudi vanasõna ütleb, et maailm püsib kolmel asjal: toora, töö ja heateod.

Juudid peavad oluliseks vana testamenti, lisaks on neil veel mitu püha raamatut, mida usklikud isegi bussis sõites ja tänaval kõndides loevad. Töö all mõeldakse selles vanasõnas jumalateenistust ehk seda, mida peaks inimene ise tegema, et Kõigekõrgemale läheneda. Ning juudimaailma üks oluline alustala on ka teha head ja anda armuande.

Toora ehk viie Moosese raamatu üks läbiv mõte on, et jumalakartlik inimene ei tohi pöörduda ära oma ligimesest, kui too vajab abi ja teda saaks aidata. Samuti tuleb aidata abivajavat võõrast. Seda põhimõtet järgivad usklikud juudid ja paljud ilmalikudki, kes mitut muud pühakirja juhist ei tunne või neid eiravad.

Iisraeli tänavatel kõndides ei jää abipalujad märkamatuks – on selleks siis enam-vähem viisakas korjanduskarbiga rahaküsimine mingiks heategevuseks annetusi korjates või plekk-kopsikuga kerjamine tänaval maas istudes.

Usklikud juudid koguvad tihti tänaval raha, et seda oma kogukonna vaesematele peredele jagada. Veetke tund-kaks Jeruusalemma kesklinnas või veerandtund vanalinnas, ja te veendute selles ise. Väga suur osa paljulapselisi religioosseid juudi peresid elabki ainult toetustest ja armuandidest – tulevad need siis riigi abirahana, tänavatel kogutud annetustest või rikastelt Ameerika juudi kogukondadelt, kes Iisraeli religioosseid, aga samas vaeseid juute väga heldelt toetavad. Juudi mõtteviisis on armuandide andmine kirjutamata üheteistkümnes käsk.

Teine seltskond ehk need Iisraeli kerjajad, kes päevad tänavatel mööda saadavad, on oma Eesti saatusekaaslastest palju julgemad, häälekamad ja leidlikumad. Kerjamisanumana ei kasutata Iisraelis ei mütsi ega väikest karbikest, mis nagu Eestis enda ette maha asetatakse ja kuhu vaikselt abi ootama jäädakse. Iisraeli kerjused on vilunumad ja kasutavad metalltopsi, kus on sees paar münti ja mida möödakäija lähenedes kolistatakse, sel kombel tähelepanu püüdes.

Silma järgi hinnates on tänavakerjuste tegevus tulus, sest paljud möödakäijad peatuvadki ja annavad neile raha. Kui mõnd küsijat vaid loetud minutid jälgida, saab selgeks, et peatujaid ja annetajaid on Iisraelis kordades rohkem kui Eestis.

Päev päeva järel Jeruusalemmas mööda sama trajektoori liikudes olen avastanud, et paljudel rahaootajatel on välja kujunenud oma kindlad kerjapaigad. Muidugi leidub ka neid, kellel ei ole püsivat platsi ning keda näeb kord ühel, kord teisel tänaval.

Üks kerjus on mulle juba hästi meelde jäänud. Tal on välja töötatud päris huvitav meetod, mis tundub, et ka ära tasub, sest ega ta muidu seda päevast päeva ei rakendaks.

Täna satume pea ühel ajal vanalinna müüri äärde, tema minust õige pisut varem. Käin sealt kursustele minnes mööda vaat et iga päev, kuigi täna veedan lihtsalt vaba hilishommikut, jalutan ja naudin üht oma lemmiktegevust – vaatan inimesi. Tema jõuab samal ajal oma tööpostile ja alustab päeva. Pealtnäha on ta täiesti tavaline kodanik, igati terve ja kõbus.

Valinud välja sobiva päikesevarjulise koha, võtab mees istet, otsib välja annetuste jaoks mõeldud kopsiku ja oma teise olulise abivahendi, mis teda teistest kerjajatest eristab – suure taskurätiku, millega katab suu. Ja siis ta alustab, laskudes istudes kummargile ja koogutades ennast ette-taha.

Ühe käega kolistab möödakäijate poole sirutatud kerjamiskruusi, kuhu ta paar münti alguses ise seemneks paneb, ja teise käega hoiab rätikut näo ees. Arvan, et saan tema mõttest aru. Ta peab jätma mulje, et tal on mingi hirmus haigus, peaaegu nagu pidalitõbi, mida põdeja rätikuga möödakäijate eest varjab. Kasulik samuti – nii ei pea kellegagi rääkima ega ka oma nägu reetma.

Näen juba eemalt tulles, kuidas esimesed annetused laekuvad. Nagu öeldud, on Iisraelis palju heldeid inimesi ja nii saavad kõik linna vaesed söönuks. Lähen edasi, soovides talle mõttes edukat päeva.

Kui mõne tunni pärast mööda tuldud teed kodu poole jalutan, on taskurätikerjus läinud. Ilmselt tasus ka lühike tööots end ära. Eks homme kohtume taas.