Читать книгу Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit - Margit Prantsus - Страница 6

Iisraeli elama asumist ei saa võrrelda Skandinaaviasse või mujale pikemaks saabumisega. Peale uue keelekeskkonna, uute lõhnade ja energiliste inimeste on mul üsna peatselt võimalus ka ühe Iisraeli perekonna elu väga lähedalt tundma õppida.

Heade tuttavate abil maandun pehmelt. Esimesed päevad pärast Iisraeli kolimist mööduvad kõike ümbritsevat uudistades. Käin jalutamas, vaatan, kuidas inimesed elavad-ostlevad-suhtlevad, leian lõbustust igapäevastest naljakatest olukordadest, külastan mõningaid vaatamisväärsusi. Ühesõnaga olen esimestel nädalatel veel täiesti turist. Samal ajal mõtlen, kuidas saada kolmekuuse turistiviisaga hakkama elupaiga, töökoha ja pidepunkti leidmisega ning õppida selgeks vajalik hulk kohalikku keelt.

Selgub, et keeleõppeks jääb esialgu ajast puudu. Aga muud asjad hakkavad esimese kuu lõpuks siiski lahenema. Kas just parimal viisil, aga kui praegu tagasi vaatan, siis arvan, et küllaltki hästi. Hetkekski ei ole mu elu Iisraelis kerge. Aga nende asjade kaudu, milles mul õnnestub osaleda, kogen siinset elu palju põhjalikumalt, kui ükskõik kui kopsaka rahakotiga turist eales näha võiks.

Kuu aega pärast Iisraeli saabumist kolin sõprade juurest oma käe peale elama. Asun mind rahuldava kuupalga eest koduabiliseks ühe juudi perekonna juurde. Tehing sobib ka tänu sellele, et nad pakuvad mulle veel elamisvõimalust. Nende ja nüüd siis ka minu kodu paikneb ühes Iisraeli pealinna Jeruusalemma vaikses eeslinnas.

Maja on tõeline häärber. Teil on võib-olla raske uskuda, aga k u u e k o r d n e. Poole korruse võrra alt üles liikudes: esimesel tasandil kelder ehk panipaik. Poole korruse võrra kõrgemal kaks kabinetti ja ooteruum – selgub, et siin elab psühholoogidest-nõustajatest keskealine abielupaar koos tütrega. Järgmiseks jõuame maja põhikorrusele, kus on köök ja kahest osast koosnev hiigelelutuba. Veel pool korrust tõustes asub peretütre elamine – tema magamistuba, tema külalistele mõeldud tuba, muusikatuba, kus laiutab suur trummikomplekt, vannituba ja panipaik. Eelviimasel korrusel on peremehe ja perenaise magamistuba, garderoob, avar vannituba ja majapidamisruum. Ning kõige ülemisel korrusel on justkui omaette korter. Sinna pääseb nii majast seest kui ka väljastpoolt omaette sissekäigu kaudu. Korteris on kaks magamistuba, köök ja vannituba. Ühes sealses ülemises toas sean ennast sisse.

Minu ülesanne on kogu see ruumikas elamine korras hoida. Nagu peatselt veendun, tuleb mul tõepoolest teha kõike – alustades laua tagant tõusja tooli laua alla tagasi lükkamisest ja voodite ülestegemisest ning lõpetades põhilise aja neelava koristamise, osalise söögitegemise ja veel sadade eriprojektidega, mida mu hüperaktiivne perenaine pidevalt välja mõtleb.

Kuigi ühes korralikus, suures majapidamises ei näi tööd-tegemised kunagi otsa lõppevat, püüan oma kuuepäevase töönädala jooksul päevas keskmiselt nelja-viie tunniga hakkama saada. Pärast mu iganädalast vaba päeva, nimelt laupäeva, mil mind ei ole toole laua alla lükkamas ega nõusid pesemas, valitseb majas nii suur segadus, et pühapäeviti neljast tunnist koristamisest ei piisa. Pigem kulub aega kaks korda rohkem.

Imestan väga, kuidas suudab kolmeliikmeline pere pooleteise ööpäeva jooksul tekitada õige mitu 150-liitrilise prügikoti täit prahti, ummistada köögi kraanikausid, täita köögi tasapinnad mustade nõudega ning jätta oma garderoobi või magamistoa põrandale kooruva ussi sarnane hiigelhunnik selgaproovitud riideid. Isegi kiirelt tegutsedes juures ei jõua ma seda maja vähem kui kaheksa tunniga korda seada.

Kohe alguses tuleb mul võtta iseenda jaoks seisukoht – kas tunda end orjana ja alandatuna teiste tagant harides või võtta seda kõike kui võimalust õppida. Nagu lapsepõlves kuulsin: harjutusi iseseisvaks eluks. Peale selle saan näha iisraellaste elu ja kultuuri väga lähedalt. Luban teil arvata, kumma seisukoha kasuks ma otsustan.