Читать книгу Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit - Margit Prantsus - Страница 12

Juba mitu nädalat olen kuulnud sünagoogidest möödudes vägevaid šofár’i-helisid. Kume, aga uskumatult tugev hääl, mida see juudi pühakodade ainuke muusikainstrument teeb, on just viimasel nädalal kuidagi väga sagedaseks muutunud. Nojah, täna õhtul algab ju juutide uus aasta.

Eesti pühadekalender kulgeb omasoodu jõulust jaani, nii et vaid jõulud ja jaanipäev on need, mis kellelegi märkamatuks ei jää – välja arvatud muidugi lasteaia- ja koolilastel, kellele enamik eesti kalendripühi kenasti õppekavasse on lõimitud. Iisraelis ei jää pea ükski püha ega tähtpäev vaka alla. Isegi mitte mulle, olgugi et ma sünagoogis ei käi ega ole varem ülearu huvitunud juudi pühadekommetest. Tunnen, kuidas Iisraelis elades minu rahulikku mulli pidevalt sisse tungitakse. Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Sõltub asjaoludest.

Tõsi, see ajab küll närvi, kui linnas kogu aeg selga trügitakse, kõrva karjutakse või kui kaasautojuhid mulle ristmikul juba enne signaalitavad, kui foorituli roheliseks minema hakkab. Aga juutide pühadekombed on midagi meeldivalt uut, mille Iisraeli-aastate jooksul palju selgemaks saan. Minu ees avaneb erakordselt põnev maailm.

Lääne kalendri järgi on septembri keskpaik. Juutidel lõpeb elúl’i-kuu. Mu hea Iisraeli sõbranna Eliševa, kes mulle paljusid kohalikke asju on selgitanud, jutustab, et igal aastal pärast pikka kuuma suve hakkavad usklikud juudid sünagoogides šofár’i puhuma. See on muusikainstrument koššerjäära sarvest, mida kasutatakse peamiselt uue aasta, lepituspäeva ja elúl’i-kuu ajal. Osa – olenevalt oma päritolumaa kommetest – juba elúl’i-kuu algusest, teised mõni aeg hiljem ehk nädalakese enne juudi uusaastapüha saabumist. Šofár’i-hääl on mõeldud juutide piltlikult öeldes oma asjaajamiste juurest ära kutsumiseks, et valmistuda Jumala ees seisma.