Читать книгу Viimases kohvris on kodumaa - Maria Bosse-Sporleder - Страница 10

MINU ISA SADAMAKONTORIS ei olnud ma veel kunagi käinud. Kori-doris kajab nii veidralt. Uks on raske. Ma tahan selle üksi lahti teha. Ma surun end selle vastu, vastu musta vahariiet – polster, läikiv, nööpidega, mis jätavad pisikesed lohud. Siis läheb uks lahti. Üks ümara pea ja kuldraamides prillidega härra ütleb:

Ah, pisike preili. Tahad vist härra papa juurde minna?

Ta avab teise ukse. Suur tuba, kaks laia musta lauda sees. Ühe laua taga istub mu isa. Nüüd ta näeb mind, tõuseb püsti ja tuleb mu juurde.

Seal sa oledki, ütleb ta ja jääb mu kõrvale seisma. Tal on seljas tumepruun ülikond ja ta lõhnab teisiti kui kodus, rohkem suitsu järele.

Seal on ju veel teine laud.

Kes istub seal? küsin ma.

Ei keegi, ütleb ta. Varem istus seal vanaisa, ütleb ta veel.

Kas ma võin sulle midagi näidata? küsib ta.

Jah.

Tule! Ta läheb mõlemast lauast mööda ja mina tema järel. Aken on justkui väike lisatuba oma kolmel küljel paiknevate klaasidega. Seal seisab kõrge lati otsas läikiv toru. Isa sätib lati paika.

Sa pead siit ühe silmaga läbi vaatama.

Ma panen oma silma toru vastu, see on jahe. Kõik, mis ma näen, on hall.

Oota, ütleb ta, ma pean teravustama.

Ta krutib midagi toru küljes. Siis vaatab ta ise.

Nii, nüüd.

Nüüd ma näen: see hall on meri. Ja ma näen merel midagi, see on pisike kui kärbes.

Kärbes, ütlen ma.

Ei, sa rumaluke. Mu isa tegutseb veel kord toru kallal.

Pane teine silm kinni.

Ma vaatan veel üks kord. Võib-olla ei oska ma seda näha, mida tema näeb. Aga nüüd:

Laev, hüüan ma. Tõeliselt suur, valge laev. Ma tunnen lausa aknad ära, väikeste mustade akende read.