Читать книгу Viimases kohvris on kodumaa - Maria Bosse-Sporleder - Страница 7

ME KAEVAME SU SISSE!, hüüdsid nad.

Oo jaa, lasta end maa sisse kaevata. Nagu Vera. Nüüd teda ennast, mitte alati suurt õde.

Juba ta lamaski seal. Valmis. Jalad välja sirutatud.

Ära rabele, hüüdis keegi. Ta kuulas sõna.

Liiv ta selja all oli külm. Oli ju vihma sadanud, terve öö. Külm ja kõva, ei tundunud üldse nii hea. Nüüd mitte pirtsutada, ütles ta endale. Kui suured tahavad teda juba maa sisse kaevata.

Nad kandsid kätega liiva, kuhjasid selle jalgade, kõhu, käte, õlgade ja kaela peale. See oli juba täitsa raske. Nagu kilp, külm ja kõva.

Siia veel, hüüdis keegi, ja siia tuleb ka veel panna. Nad tassisid üha rohkem juurde, külma liiva, ja kloppisid selle kõvaks. Sai ta end veel üldse liigutada?

Ta katsus ühte jalga nihutada. Ei saanud, ei saanud peaaegu üldse mitte.

Ole paigal, hüüdsid nad. Märkasid nad midagi?

Ta hoidis hinge kinni.

Me teeme sinust valli, hüüdis keegi. Oo ja, Westervalli. Nad hakkasid laulma, „Oh du schö-ö-öner We-e-esterwall”. Mismoodi vall? See oli ju ometi mets?

Nad viskasid talle veel rohkem liiva peale, kloppisid selle kõvaks. Temast sai Westervall, tore!

Aga oota, ütles keegi, peaga Westervall, see ei lähe mitte.

Nad hakkasid liiva pea ümber kuhjama.

Ära liiguta, hüüdis keegi, kui ta eemale tõmbus. Sa pead olema täiesti paigal.

Ta proovis. Siis oli ta pea paigal, justkui kinni kleebitud, ka otsaesise peale olid nad kuhjanud liiva. Ümberringi hoidis teda liiv kinni, tal polnud endal tarvis midagi teha. Ainult, et ta ei kuulnud nüüd enam peaaegu midagi, veel vaid tasakesi: „über deine Höhen weht der Wind so kalt!”

Inga?, hüüdis ta. Ei mingit vastust.

Siis tabas teda esimene kamakas. Vastu põske. Ta pani silmad kinni. Veel üks. Ei!, tahtis ta hüüda, kui tal oli juba suu liiva täis. Krigin hammaste vahel, soov sülitada, oksendada. Aga ta ei saanud pead liigutada. See oli kui kinni kiilunud. Kinni, kinni. Ei saanud midagi liigutada. Halvav hirm. Siis hakkas ta süda metsikult pekslema.

Kas keegi siis ei aita mind?

Kus te küll olete? Te olete ju ometi mu sõbrad.

Või mitte?