Читать книгу Viimases kohvris on kodumaa - Maria Bosse-Sporleder - Страница 5

Maria ja Vera Sporleder

Maale!

MAALE! PAKITI ASJU. Korvid, suured tagasikeeratava kaanega lohmakad korvid täideti, reisikohvrite lukud klõpsatasid kinni, voodiriided nööriti tugevalt rullitud paksudeks vorstideks. Oli maikuu. Sõideti maale.

Reis oli justkui kolimine. Linnakorteris kadus pehme mööbel valgete katete alla; kummituslikult seisis see poolpimeduses, kui kardinad olid ette tõmmatud. Siis langes uks lukku.

Me ronisime pisikesse rendibussi, millega beežiruudulist sonimütsi kandev autojuht meid maale sõidutama pidi. Buss rappus ja hüples liivastel teedel, ikka ja jälle hakkas mõnel meist lastest halb ning tuli peatuda, võimalikult enne, kui keegi oksendas. Bussijuht hoidis oma eestikeelseid vandesõnu tagasi ning lärtsatas poolavatud huulte vahelt pruuni sülge.

Me jõudsime kohale. Me olime pool maailma läbi sõitnud. Suvemaja lõhnas sooja tolmu ja surnud mardikate järele ning teenijatüdruk ja ema pidid seda kõigepealt tuulutama ja puhtaks pühkima, enne kui toodi sisse korvid, kohvrid ja kinninööritud rullid.

Me seadsime end sisse. Sel aastal oli meil mõlemal tüdrukul lubatud magada siniselillelise tapeediga toas. Hommikuti paistis mulle päike soojalt näo peale. See oli õnn. Joosta paljajalu läbi liivaluidete – läbi metsatuka mereni, märg liiv varvaste vahel, paljas tagumik õhu käes, oli samuti õnn. Ja piknikul võiga määritud musta leiba süüa, oli õnn. Päevad, päevad, päevad – igaüks neist algas uuesti, oli väga paljutõotav, igaüks vaibus heledasse öösse. Alati oli valgus.

Millal siis toimus see pisike murrang, märkamatu muutus? Midagi oli teisiti. Mis sai valgusest? Oli september. Sai küllalt.

Linnakorteris avanes kriuksudes uks. Ema tõmbas kardinad eest. Seal nad seisidki, oma kummituslikes valgetes katetes. Kas nad ärkavad nüüd üles?