Читать книгу Viimases kohvris on kodumaa - Maria Bosse-Sporleder - Страница 8

Maria Võsul

Minu seen

ÜHEL VIHMASEL PÄEVAL polnud maailm enam endine. Hommikul ma juba kuulsin seda, veel poolunes. On need vihmapiisad, mis tilguvad katuse peale? Ma ei tahtnud ärgata, ma tahtsin peitu pugeda ja lasta seal väljas tibu-tada ja sabistada, samal ajal kui ma ise sukeldusin taas oma korras, kuiva maailma.

Kuid ärkamist ei saanud lõputult edasi lükata. Millalgi seisin ma verandale viival uksel ja nägin vee voolamist ja pladistamist. Vihmaloikude peal aiateel lõhkesid piisad, tekkisid pisikesed purskkaevud, mis lakkasid pritsimast. Ja juba libisesid ringid üle veepinna, puutusid kokku sama kiiresti tekkinud ringidega, kadusid.

Vihm ilmutas ennast alati maapinnal. Ma näen loike enda ees ja oma jalgu: õigemini kalosse, millesse mu jalad on pistetud. Ilus ilm, tõeline suveilm, algas ülevalt: selge kõrge taevas, pimestav valgus, mis pani kõik särama ja soojus naha peal. Ja see tung, hommikul kohe pärast ülesärkamist tormata välja, sirutada käed laiali ja haarata päevast kinni, või lüüa vähemalt hambad sisse, just nagu värskesse õuna. Vihma korral aga taevas lihtsalt haihtus. Piisad ilmusid äkitselt esile nagu väikesed tumedad plekid, ülespoole vaadates kukkusidki need juba kellelegi nina peale või silmadesse.

Niisiis langetada pea ja tõmmata end vihmakeebi all kühmu, nii langeski pilk paratamatult tee peale ja jalgadele, mis ei jooksnud – nagu ilusatel päevadel – paljaste ja pruunidena mööda teed, vaid olid pistetud põlvikutesse ja pruunidesse, kinninööritud kinnistesse kingadesse, ning need omakorda kalos-sidesse. Rasked ja liikumatud olid jalad ja kõik kriuksus iga sammu juures.

Kruus krigises ja jalanõud kriuksusid. Ja nüüd oli ka veel otsustatud, et me kõik peame minema seenele. Kuna oli nädalavahetus, oli ka papa siin ja talle meeldis väga seeni korjata. Emale meeldisid seened, nagu kõik muu söödav, mis kasvas metsas. See oli tema arvates hea võimalus koguda talvevarusid, ja pealegi teeksime me kõik koos midagi värskes õhus, selle asemel et istuda toas, mida ta pidas ebatervislikuks. Pärast reastasid nad seened nööri peale keedeks, ja ka mina tohtisin seeni puhastada ja ritta seada – pisikese puust noakesega, et ma ei lõikaks endale sõrme.

Mul polnud valikut. Ma pidin kaasa minema ja seeni korjama. Pärast seda, kui me olime sõitnud konarlikke teid mööda ühte oletatavalt heasse seenekohta, hajusid kõik igasse suunda laiali ja kadusid metsa. Aeg-ajalt oli puude vahelt näha, kuidas kummargil selg püsti aeti: see oli kas Agi, meie lapsehoidja või kokk Soja või ema oma musta-valgetäpilises baretis või papa, kes vilistas enda ette. Meie lapsed ei läinud üksi, me olime alati mõne täiskasvanuga koos. Kellega läheb Vera? Vera läheb, nagu enamasti, papaga. Võtad sina siis Maria? Niisiis võttis keegi Maria. Kes mind enamasti võttis, seda ma ei tea. Mul oli niikuinii ükspuha. Sest nüüd algas see kohutav läbi-padriku-tungi-mine. Väikesed kõvad mustika- ja pohlalehed ainult ootasid, et visata kogu neile kogunenud vesi mu jalgade peale, mis siis, et ma üritasin ju nii ettevaatlikult neist üle astuda. Kõik oli märg, kleepuv, külm – või ka higine vihmakeebi all. Ja kus küll, uu-uu! olid ometi seened?

Ei olnud nii, et alati leidsid ainult teised seeni ja mina mitte kunagi. Vahel nägin ma tõesti säramas kollast kukeseent ja kui ma siis lükkasin ettevaatlikult tumerohelise, vett täis imanud sambla kõrvale, ilmus lagedale terve seene-perekond. See oli imeline. Ma olin vaimustuses ja uhke, ja ühe silmapilgu vältel tähelepanu keskpunktis, sest pisikesed seened tuli ära korjata võimalikult ettevaatlikult, ja sealjuures abistas mind see täiskasvanu, kelle juurde ma olin määratud. Siis veeresid mu pisikesed seenepoisid suurde korvi. Nad aitasid kogust suurendada, aga teiste hulgast ma neid peagi enam ära ei tundnud – puravike ja võiseente ja lillade pilvikute ja „nipsukeste” seast, nagu mu isa kutsus männiriisikaid, mis ära murdes pritsisid valget piima.

Teiste jaoks oli seente korjamine erakordselt tähtis ettevõtmine, millele nad jäägitult pühendusid. Ainult mina kobasin läbi padriku, pilk kohusetundlikult maas kinni ja lõin aega surnuks, kuni teistele viimaks aitas.

Kui küllalt sai, lõpetati lihtsalt ära. Kahjuks ei tekitanud ka see minus mingit tunnet – ei rahulolu õnnestumisest ega kergendust vaevanägemisest. Midagi pisut vastumeelset, mille üle õiendamist või virisemist ma olin endas alla surunud, jõudis kuidagi lõpule. Asuti koduteele.

Kuid ükskord valisin ma just selle lahkumishetke ühe tõeliselt vapustava avastuse tegemiseks – mu vasak kaloss oli puudu. Ilus pruun, äsja Veralt päritud, seetõttu mulle veel veidi suur paar polnud järsku enam mingi paar. Ühe jala otsas püsis veel rohmakas kummist jalanõu, teise küljes habras, ja nagu ma nüüd tähele panin, märg kingake. Kuidas ma ei olnud seda jalgade erinevust juba varem tähele pannud? – erutus ja pahameel mu ümber. Millal ma nägin viimati kalossi jalas? Tule taevas appi! Kus ma käinud olin? Kellega? Olin ma teinud midagi erilist? Kõik kogunesid mu ümber. Siis valgusid nad kõik korraks laiali, pilk uuesti teravdatud. Ka ma ise turnisin veel üks kord üle libedate puutüvede ja piilusin rippuvate okste alla, innukalt, samas veidi kahjurõõmsalt otsides seda „minu seent”.

Varsti saime me aru ettevõtmise lootusetusest, otsimine lõpetati. Kalossi kaotamine oli tuju rikkunud, me sõitsime vaikides koju.

Esmaspäeva hommikul vara sõidab isa uuesti linna. Teisipäeval peatub buss meie ukse ees ja bussijuht annab meile paki. Kingakarbi mõõtudes. See on adresseeritud mulle. Kui ma lükkan siidipaberi kõrvale, lööb mulle paljutõotavalt vastu kummilõhn – paberi sees lebab tuliuus kummikute paar. Need läigivad imeilusasti, justkui lakknahk. Ainult mustad. Mu jumal – mustad! Mitte ükski, absoluutselt mitte ükski tüdruk ei kanna musti kalosse. Ah, papa!