Читать книгу Viimases kohvris on kodumaa - Maria Bosse-Sporleder - Страница 6

VÕSU RANNAS SUMPAN MA ema käekõrval läbi liiva. Liiv on soe, pehmelt vajuvad mu varbad. Siis tulevad meile vastu paar täiskasvanut, jäävad seisma, hakkavad emaga juttu rääkima. Ka mina pean seisma jääma. Nad räägivad mingit täiskasvanute juttu, millest ma ei saa aru.

Mis mind aga huvitama hakkab, on üks väike inimene, sama suur kui mina,kes ripub samuti ühe täiskasvanu käe otsas. Väikesel inimesel on blondid juuksed – aga rohkem ei märka ma tema näost enam midagi, sest mu pilk on vajunud madalamale, jäänud kinni millessegi, mida ma ei ole veel kunagi enne näinud. Hirmus, sellel väikesel inimesel on üks kummaline tilpnev väike Asi, mida teistel, minul ja mu õel, kui me paljalt ringi jookseme, sugugi pole. Sellist asja ei saa ju seal olla! Ma vaatan eemale, et talle mitte piinlikust valmistada, võib-olla on see midagi ebanormaalset, nagu kuues sõrm või varvas, ema on mulle sellest jutustanud ja ma püüdsin endale pingeliselt sellist kätt või jalga ette kujutada. Miski, mida on liiga palju, sellest olin ma igatahes aru saanud.

Täiskasvanud olid oma jutu lõpuni rääkinud, ema käsi tõmbab mind edasi. Ma olen täiesti segaduses, ma lihtsalt pean küsima:

Emme, mis asi oli sellel lapsel seal?

Kus?

Seal ees.

Ta ei saa aru.

Ees, all.

Ah see, ütleb ema, jah ... Ja ma märkan, et ka tema häbeneb kuidagi. Seejärel ruttu ja otsustavalt:

Jah, see on väikestel poistel, kui nad sünnivad, et neid oleks võimalik väikestest tüdrukutest eristada.

Ah soo, mõtlen ma. Loomulikult, ta on ju veel väike, see poiss. Hiljem pole tal seda enam tarvis, siis on ju teada, et ta on poiss. See kukub ära ja siis on ta täiesti normaalne.

Kergendunult tatsan ma edasi.

Ernst Sporleder koos Maria ja Veraga Võsu rannas.