Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 12

Täna nägin iseäranis vaeva enda õhtuseks väljaminekuks sättimisega. Tundsin, et Marko on mind lõpuks märganud. Vähemalt olin suutnud ta naerma ajada. Läksin jälle kella kuueks sinna ja peagi tulid ka teised. Täna olid lisaks eelmiste päevade seltskonnale kohal ka Stella, Margit ja Sven.

„Homme on ajaloos kontra,” ütles Marko. „Sul on muidugi juba õpitud?”

„Enam-vähem.”

„Tead, me oleme ajaloos üsna tuhmid,” jätkas ta. „Sa kirjuta õige meile üks korralik kokkuvõte just nendest asjadest, mida on vaja teada. Õpikus on nii palju jura lisaks, et sellest kõigest läbi närimiseks kulub ilmatu aeg. Me siis õpiks selle sinu kokkuvõtte ära. Ja sina saad kirjutamise ajal ju korrata. Me nii väga loodame su peale.”

„Sa ju teed seda meie heaks, onju?” moosis Leana. „Sa oled ju meie sõber.”

Ma ei osanud kuidagi ära öelda. Teadsin küll, et niisuguse kokkuvõtte tegemine võtab päris palju aega, aga kui nad niimoodi rääkisid sõprusest ja minu peale lootmisest, siis ma ei suutnud kuidagi „ei” öelda ja neile pettumust valmistada. Muidugi oleksin tahtnud selle asemel nendega koos midagi muud teha, aga kui ma kindlat ei-d ei suutnud välja öelda, siis kuhjasid teised mu ette lisaks ajaloole veel mata töövihikud ning läksid ise ära.

Asusin ohates tööle. Kell oli juba peaaegu kaheksa, kui ma lõpetasin. Teised polnud ikka veel tagasi tulnud.

Mõtlesin, mida teha. Kui ma neid nüüd otsima läheksin, siis peaksin kõik nende töövihikud kaasa võtma, ja võib-olla tulevad nad just sel ajal tagasi ja vaatavad, et ma olen koos asjadega kadunud. Siis meenus mulle, et mul on ju telefonis Marko number sellest ajast, kui ta mulle helistas, et õppimise kohta küsida. Kas see paistaks imelikuna, kui ma talle nüüd ise helistaksin? Ega ma ju niisama ei helistaks, vaid lihtsalt selleks, et uurida, kaua neil veel läheb, sest mina olin omadega valmis. Võtsin lõpuks julguse kokku ja valisin ta numbri. Ilmselt ta ei kuulnud telefonihelinat, igatahes ei võtnud ta vastu. Nii ma siis istusin ja ootasin kannatamatult, et nad juba tuleksid.

Kell oli veerand üheksa läbi, kui nad lõpuks omavahel rääkides ja naerdes kohale lonkisid.

„Valmis, eks?” küsis Marko.

Ulatasin talle kokkuvõtte.

„Super.” Ta pöördus teiste poole: „Läki paljundama. Mu onu teeb ära.” Ja mulle ütles: „Homseni siis. Täna enam midagi muud ei jõua ette võtta kahjuks.”

Siis nad võtsid oma töövihikud ja mu kokkuvõtte ning läksid.

Olin pisarateni solvunud. Kas nad tõesti arvavad, et ma käin seal niisama nende kodutööde tegemist nautimas? See, et ma hästi õpin, ei tähenda ju, et mu elu ainus eesmärk on koolitöid teha. Tegelikult oleksin sada korda parema meelega lihtsalt Marko kambaga koos väljas käinud ja igaüks oleks võinud oma kodutööd ise ära teha. Aga kuna nad niimoodi palusid, siis ma lootsin saada nende heakskiitu ning sellepärast tulingi neile vastu. Aga nemad!

Tulin sealt tulema. Praegugi veel, kui ma seda kõike kirjutan, on raske pisaraid tagasi hoida. Kuidas nad küll niimoodi alatult teisi ära kasutavad?! Sellega on lõpp, enam ma sinna ei lähe. Vaadaku ise, kuidas oma kodutööd tehtud saavad.