Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 9

Läksin siis kella kuueks kaubamajja. Igaks juhuks isegi natuke varem. Kandsin kitsaid teksaseid ja minu meelest kena tuunikat, mis sarnaneb kõige rohkem nende trendikate riietega, millega popid tüdrukud käivad.

Kohtumispaigaks oli kokku lepitud jäätisekohvik kaubamaja teisel korrusel. Kedagi teist veel seal polnud, nii et ostsin jäätise ja seadsin end ühe laua taga sisse.

Veerand seitsme paiku tulid lõpuks Marko, Aivar ja Rait ning Leana ja Bianca. Poisid ostsid endale jäätised, kuid Leana ja Bianca piirdusid dieetkooladega.

„Me peame oma figuuri hoidma,” ütlesid nad ja mul oli tunne, nagu nad vaataksid veidi viltu sellele, et mina söön seal täiesti süüdimatult jäätist. Minu meelest tundus see natuke imelik, sest nad kumbki pole sugugi paksud, pigem vastupidi. Bianca on koguni ülisale, nii et talle kuluks just paar jäätist ära. Ma ise olen ka üsna pikk ja kõhn ning tean omast käest, et kui ma korralikult ja rammusaid asju ei söö, siis võib isegi halb hakata. Jäätisest ei ütle ma sellepärast kunagi ära. Teistele ei söandanud ma muidugi midagi iitsatada. Olin ju täna nende seltskonda vastu võetud ja kavatsesin seda privileegi täielikult nautida.

„On sul vihikud kaasas?” küsis Marko.

„Jah,” vastasin. Kas nad tahavad tõesti kohe õppima hakata?

„Super,” ütles Marko. „Me siin mõtlesime, et sa oled matas ja inkas nii tugev, et sulle ei valmista mingit raskust neid ülesandeid teha. Me oleksime jube tänulikud, kui sa teeksid need meie töövihikutes ka ära. Sa ju aitad meid, eks?”

Vaatasin Markole üsna mõistmatult otsa. Mis sai ühise õppimise plaanist? See kõlas justkui nii, nagu õpiksin siin ainult mina.

Ma ei jõudnud aga midagi öelda, sest juba kuhjati mu ette hunnik töövihikuid.

„Siin on sulle veel üks jäätis,” ütles Marko. „Ole siis tubli. Me lähme käime veits ringi. Varsti oleme tagasi.”

Ja nad läksid.

Olin täiesti löödud. Mida kõike ma olin lootnud! Et äkki ma ikka meeldin Markole, kas või sõbrana, ja et meil tuleb lõbus õhtu. Nüüd aga istusin ma siin üksi ja pidin tegema teiste eest koolitöid. Mõtlesin küll korraks, et jätaks need vihikud sinnapaika ja tuleks tulema, kuid siis tekkis mõte, et kui ma ülesanded kiiresti ära teen, jõuame ehk veel niisama ka üheskoos aega veeta.

Asusingi siis ülesannete kallale. Ega see mulle tõepoolest erilist raskust ei valmistanud. Pidi natuke eri näiteid välja mõtlema, et kõigil oleksid veidi erinevad vastused, aga seda polnud ka kuigi palju. Natuke läks aega ka selle peale, et teiste käekirju jäljendada. Muidu oleks õpetaja kohe aru saanud, et ülesanded pole nende tehtud.

Umbes tunni pärast tulid teised tagasi. Mul oli selleks ajaks juba viimane töövihik käsil.

„Sa oled viimase peal,” kiitis Marko. „Räägi siis ka, mis sa suvel tegid.”

Jess! Ta ikka tahabki minuga juttu ajada!

„Peamiselt olin maal. Aga sina?”

„Käisin perega Itaalias ja muul ajal olin niisama sõpradega,” rääkis tema.

„Lahe.”

Samal ajal lõbustasid Leana ja Bianca ennast sellega, et kommenteerisid möödujaid.

„See näeb küll nii välja, nagu oleks otse voodist välja hüpanud,” itsitas Leana ja osutas ühele mehele. „Tal on ju täpselt nagu pidžaama seljas!”

„Vaata seda naist seal,” sosistas Bianca. „Tal on selline nägu peas, nagu kavatseks kõik vastutulijad mõrvata. Kindlasti petab mees teda poole noorema tibiga.”

„Issand kui rõve, vaata toda kutti seal – tal paistab kannikavahe üle teksade serva välja! Öäk!”

Rait ja Aivar aga uurisid sel ajal Raidi digikaamerast mingeid fotosid.

Siis ütles Marko mulle:

„Meil oleks lõpp hea meel, kui sa tuleksid homme õhtul ka meiega siia hängima. Me peame nüüd minema, aga homme koolis näeme.”

„Okei.”

Mulle tundub, et sellest võib siiski midagi tulla, mis sest, et ma täna suurema osa ajast üksi teiste ülesandeid tegema pidin. Marko oli ju minuga nii sõbralik. Olen põnevil!