Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 16

Hommikul ärkasin üsna varakult ja olin elevil. Pakkisin igaks juhuks mõne võileiva kaasa, sest ei teadnud, kui kaua me seal tallis oleme. Veerand üheteistkümne ajal kohtusime Eliisiga, nagu kokku lepitud, ja läksime maaliinide bussijaama.

Saime kenasti õige bussi peale ja palusime igaks juhuks bussijuhil märku anda, kui me maha peame minema, et mitte kogemata kusagile Eesti teise otsa sattuda. Kui maha tulime, jäime esialgu üsna nõutult ringi vahtima. Olime enne netis kaarti vaadanud, aga praegu polnud me üldse kindlad, kuhu minema peame. Igalt poolt paistsid taluhooned ja heinamaad. Püüdsime kaarti meelde tuletada.

„Minu meelest võiks see tee olla,” ütlesin ja näitasin ühele teeotsale. „Need teised siin lähevad vist otse talude juurde, aga mäletad, tall oli nagu kaugemal.”

„Okei, proovime seda teed pidi minna.”

Hakkasime astuma. Loodus oli ilus – kohati olid puude lehed juba veidi kollased ja õhus oli sügisest kargust. Polnud enam suvist leitsakut ja see oli vahelduseks isegi päris mõnus.

„Mõtle, kui läheme mõnda talli moodi hoonesse sisse ja küsime, kas ratsutada saab, ja siis selgub, et oleme hoopis sealaudas,” naeris Eliis.

„Ei tea, kas nad lubaksid meil ratsutada?” mõtisklesin lõbusalt. „Vähemalt oleks madalamalt kukkuda!”

Meil siiski vedas. Pärast umbes kümneminutilist kõmpimist nägime vasakul suuri hooneid ning kopleid ja aedikuid hobustega. Polnud kahtlust, et see ongi tall.

Talliõues palju rahvast ei paistnud, aga mõni ema lapsega ja paar meiesugust tüdrukut oli küll talli juures uudistamas. Läksime ka ligi.

Talli tutvustasid treener Aivo, tema naine Riina ning kolm poissi, kes käivad seal trennis – pikk tumedapäine Andres, keskmist kasvu ja veidi jässakam Oliver ning kerge kondiga ja vilka olemisega Sander (hüüdnimega Sass). Nad on umbes meievanused või ehk pisut vanemad. Aivo näitas talli, teisel korrusel olevaid riietumisruume, talliõue, platsi ja maneeži ning rääkis hobustest ja ratsatrennidest. Poisid aga võtsid igaüks ühe hobuse ja sõidutasid soovijaid maneežis ringi. Muidugi tahtsime meie Eliisiga ka proovida, nii et läksime samuti sinna.

Minuga tegeles Sass ja hobune oli Pralinee. Pralinee on väiksemat sorti helepruun mära ja ta ootab varssa. Aivo ütles, et selles staadiumis tuleb kerge liigutamine märale igati kasuks.

Meile anti pähe ilusad musta sametiga kaetud kiivrid ehk kaskad ja siis olimegi valmis ratsutamist proovima. Sassil oli väga „huvitav” viis minu hobuse selga aitamiseks – põlvega mats tagumiku pihta. Ei noh, mõjus küll, sain hoo sisse. Hea veel, et teiselt poolt alla ei lennanud.

Esimest korda hobuse seljas istuda oli lahe, aga veidi jube ka. Ikka kõrgel ju. Sass talutas hobust käekõrval ja rääkis lühidalt, kuidas käib hobuse juhtimine. Mõnus oli tunda hobuse liikumist ja uhke tunne oli sadulas olla. See uhke tunne aga kahanes mõnevõrra, kui Sass nähvas hobuse tagumiku juures piitsaga vihinal õhku ja ütles mulle: „Sõida nüüd ise!”. Pralinee tõmbas pee lohku ja asus siis maneežis ringi rühkima, kuhu juhtus, sest mina unustasin esimese ehmatuse peale kohe ära, mida teha tuleb. Ratsmed libisesid ka käest. Kui Pralinee sammu kiirendas, oskasin vaid lakast haarata ja haledalt hüüda: „Aaaaa, kuidas ma ta seisma saan?”

„Tõmba ratsmetest!” hõikas Sass ja tuli mind päästma. Natuke piinlik oli küll, aga püüdsin sellest mitte välja teha, sest olin ikkagi alles esimest korda hobuse seljas. Kui mu käed ja jalad enam ei värisenud, proovisin rahulikumalt uuesti ja kui nägin, et ratsmete ja säärtega on tõepoolest võimalik hobust juhtida, tundsin end veidi kindlamalt. Asi hakkas mulle juba täitsa meeldima.

Samal ajal oli Eliis hädas Papaiaga, kes seisis trotslikult keset maneeži ja keeldus edasi liikumast, ükskõik kui palju Eliis ka ei rabelenud, nõõtanud ega keelt laksutanud. Oliveril paistis väga lõbus olevat ja ta ei teinud erilisi katseid Eliisi aidata. Üks tüdruk Anette, kes ka koos meiega ratsutamist proovis, oli seevastu suutnud Andrest veenda, nii et see talutas teda Lulli seljas endiselt käekõrval.

Kui hobuste seljast maha saime ja süda enam nii kõvasti ei tagunud, jõudsime otsusele, et tahame igal juhul õppida nende ilusate ja armsate loomadega tegelema ja ratsutama ning et hakkame kindlasti siin trennis käima. Me Eliisiga leppisime treeneriga kokku, et hakkame kohe käima kolm korda nädalas – esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kell pool neli – ja alustame juba tuleval esmaspäeval. Olime kindlad, et meie vanematel pole selle vastu midagi või siis suudame neile augu pähe rääkida.

Hiljem vaatasime veel talli juures veidi ringi ja patsutasime hobuseid. Me polnud taibanud neile leiba ega suhkrut kaasa võtta, aga me lubasime neile, et järgmine kord saavad topelt. Anette otsustas ka hakata samadel päevadel ja samal ajal ratsutamas käima nagu meie. Anette sõbranna Triin arvas, et tema vist mitte. Tema meelest on hobused liiga suured ja natuke hirmuäratavad.

Pärast saime Anette ema autoga linna.

„Esmaspäeval näeme!” ütlesime, kui autost välja tulime. Paistab, et tänu ratsutamisele saame endale ka sõpru juurde. Lahe!