Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 14

Kui kohale jõudsin, olid minu üllatuseks teised juba seal. Nad palusid mult ainult inka vihikut ja kirjutasid sealt ise maha, nii et mina ei pidanudki nende eest midagi ära tegema. Ja siis – jehuu! – tegi Marko ettepaneku kõik koos kinno minna. Kell seitse tuli mingi noortekomöödia.

Muidugi läksin hea meelega kaasa. Helistasin lihtsalt koju ja ütlesin, et lähen sõpradega kinno ja tulen hiljem. Mu vanematel polnud selle vastu midagi. Ema ütles vaid, et kui hilja peale jään, peaksin takso võtma.

Läksimegi siis kinno. Enne seanssi sattusime Biancaga koos vetsu.

„Sa ära loodagi Markoga mingit liini ajada,” ütles Bianca. „Markole meeldib Leana.”

Kehitasin üksnes õlgu. Mida ma olekski osanud öelda? Eks Marko peab ise otsustama, kes talle meeldib. Mina ju tulin ainult sellepärast, et Marko mind kutsus.

Saalis istusime nii, et minust vasakul oli Bianca ja paremal Marko, kelle kõrval omakorda istus Leana. Mingil hetkel keset filmi nägin ekraani valguses, et Marko ja Leana suudlevad. Nad tegid seda ikka väga pikalt. Tundsin end üsna ebamugavalt. Nüüd oli kindel, et Marko ei kutsu mind sellepärast välja, et ma talle meeldiksin. Tundsin väikest pettumusetorget. Aga võib-olla meeldin talle kui sõber, mõtlesin ma seejärel. Mis siis ikka, see on siiski parem kui mitte midagi. Püüdsin oma pilku kinoekraanil hoida, aga mul oli nüüd üsna raske keskenduda, sest tajusin kogu aeg, et mu kõrval toimub mingi kabistamine. Päris piinlik oli. Pärastpoole aga suutsin jälle filmile keskenduda ja tegin näo, et ei märganud enda kõrval toimuvast midagi.

Kui film lõppes, olid Bianca ja Leana kuidagi parastavate nägudega, vähemalt mulle tundus nii. Marko aga käitus täiesti tavaliselt ja uuris isegi minult, kuidas mulle film meeldis.

„Väga meeldis,” ütlesin. „Ja sulle?”

„Ka meeldis,” ütles Marko üsna süütul ilmel. Teadagi miks! Leanal oli igatahes võidukas ilme.

Mul oli siiski hea meel, sest Marko oli minu suhtes sõbralikkust üles näidanud. Läksime laiali.