Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 7

Õppetöö on hooga alanud. Sel aastal lükati kohe ümber meie lootus, et ehk alguses võtavad õpsid veidi vabamalt. Kõik rõhutavad, et üheksas klass ja eksamid on ees, nii et tuleb kohe hoolega tööle hakata.

Kõige halvem on see, et Eliisil õnnestus kohe teisel koolipäeval haigeks jääda, nii et ta läks pärast kolmandat tundi koju. Nüüd olengi täitsa üksi ja tunnen end üsna õnnetuna. Pole „saatusekaaslast”, kellega juttu ajada ja lihtsalt koos olla. Tundub, et mingi viirus on tõepoolest lahti pääsenud, sest puudujaid on teisigi. Näiteks Marko. Ilma temata on klassis kuidagi vaikne ja igav. Pole, keda vargsi piielda, ja teised kutid ei viska nii palju kildu ka. Aivar üritab küll vahel, aga see pole see. Ta tahab ülilahe vend olla ja pingutab minu meelest üle. Pealegi pole ta oma kuldketi ja imeliku lääge parfüümiga üldse minu tüüp.

Nii ma siis olen sunnitud pühenduma täielikult õpingutele ega tegele eriti kõrvaliste asjadega. Kui masendav! Mitte et ma muidu ei õpiks – olen ju nelja-viieline õpilane ja poppide meelest nohik −, aga natuke vaheldust kulub ikka ära. Natuke sosistamist pinginaabriga ja natuke Marko imetlemist... Praegu on mu ainuke õppimiseväline meelelahutus see, et sirgeldan vihikutesse väikeseid pildikesi. Mulle meeldib joonistada ja ehkki need pildid pole midagi erilist, aitab see vähemalt aega sisustada.