Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 8

Marko helistas mulle! Mulle! Mitte Leanale, Biancale või teistele tüdrukutele oma sõpruskonnast, vaid mulle, nähtamatule nohikule! Nojah, olgem ausad, ilmselt just sellepärast helistaski, et ma olen see nähtamatu nohik. Ta ju küsis lihtsalt, mis on õppida jäetud, sest ta oli mitu päeva haige. Aga siiski valis ta kõigi hulgast just minu! Ja see pole veel kõik – ta kutsus mind täna õhtuks koos enda ja teiste poppidega kaubamajja hängima! Ta ütles, et ma võtaks mata ja inka töövihikud ka kaasa, sest ilmselt läheb seal ühiseks õppimiseks. Ma ei suuda oma õnne uskuda! Olen nii kaua unistanud, et saaksin koos Marko ja tema seltskonnaga aega veeta. Pean nüüd lõpetama, sest ma ei tea veel, mida selga panna. Äkki see on ikka nagu kohting? Kaevun riidekappi. Ja muidugi helistan Eliisile ning räägin talle kõigest.