Читать книгу Kuu kroonikad 3: Cress - Марисса Мейер - Страница 10

peatükk

„Neljas ekraan,” kamandas Cress ikoone täis ruudustikku vaadates. „Poiss ruudule... D5.”

Ära ootamata, millal animeeritud kojanarr oma uuele kohale kärutab, pööras ta tähelepanu uuele mängule. „Viies ekraan. Võta rubiinid ja pistodad. Vabane kroonidest.”

Ekraan lõi sädelema, aga tüdruk oli juba edasi liikunud.

„Kuues ekraan.” Ta jäi juukseotsi järades mõttesse. Ekraani täitis kaksteist rida numbreid, mõned ruudud tühjad ja mõned eri värvide ning mustritega kirjatud. Kui tüdruku aju muukis lahti võrrandi, mida ta ilmselt teist korda lahendada poleks osanud, lõi mõistatus ta ees särama. Lahendus oli sama selge kui kuutõus Maa kohal. „3A, sisesta kollane 4. 7B on must 16. 9G on must 20.” Võrestik valgus laiali ja selle asemele ilmus mikrofoni õhkav teise ajajärgu laulja, publik hullunult aplodeerimas.

„Õnnitlused, Suur Õde,” lausus Väike Cress. „Võitsid!”

Cressi võidurõõm jäi üürikeseks. Ta keeras end külili ja vaatas uuesti hindava pilguga oma esimest mängu. Käik, mille Väike Cress pärast ta viimast sammu tegi, summutas ta uhkuse. Ta mängis ennast nurka. „Esimene ekraan,” pomises tüdruk juukseid üle õla heites ja nende niiskeks tõmbunud otsi hajameelselt ümber sõrmede sidudes. Viis sõlme hiljem oli võit kuuendal ekraanil unustatud. Väike Cress oli seda mängu võitmas.

Ta ohkas ja tegi nii hea käigu, kui ta teha sai. Ent sellele järgnes otsemaid Väikese Cressi kuningas, kes holograafilise labürindi keskele liikudes kuldse karika endale nõudis. Ekraanile ilmus naeru lagistav kojanarr, kes ülejäänud mängulaua alla kugistas.

Cress ägas ja pühkis juuksed kaelalt. Ta jäi ootama, mis ülesande ta noorem versioon järgmisena juhuslikult valib.

„Minu võit!” kuulutas Väike Cress, kui hologramm tagasi ekraani sisse kadus. Ülejäänud mängud lukustusid automaatselt. „Nüüd võlgned mulle kümme minutit kantristiilis line-tantsu järgmise video juhendusel. Pärast seda teed kolmkümmend hüppega kükki. Hakkame pihta.”

Cress pööritas silmi ja soovis, et poleks häält salvestades nii reibas olnud. Ent ta kuuletus. Kui ekraanidele ilmusid suurte kaabude ja vuntsidega mehed, pöidlad vööaasades, libistas tüdruk end voodilt maha.

Kui Cress paar aastat tagasi mõistis, et need eluruumid ei pakkunud aktiivseks tegevuseks kuigi palju võimalusi, tabas teda trennihullus. Tüdruk lisas kõikidele mängudele programmid, mis valisid suvaliselt kõikvõimalike sportlike tegevuste seast, mida ta kaotuse korral tegema pidi. Kuigi Cress kahetses programmi paigaldamist üsna sageli, aitas see tal toolil istudes mitte juuri alla kasvatada ning tantsu- ja joogakavad olid päris meeldivad. Kuigi hüppega kükke ta küll ei igatsenud.

Just siis, kui kitarriplõnn tantsu algust kuulutas, lükkas vali kõlin paratamatuse edasi. Pöidlad kujuteldavates vööaasades, heitis Cress pilgu ümbritsevatele ekraanidele.

„Väike Cress, mis...”

„Saime otsekommunikatsiooni taotluse tundmatult kasutajalt Mehaanik.”

Tüdruku sisemus lõi keerlema, nagu oleks ta just tagurpidisalto teinud.

Mehaanik.

Tüdruk hüüatas ning poolenisti komberdas ja poolenisti kukkus kõige väiksema ekraani juurde, toksis kiiruga sisse trennikava taustale lükkamise koodi, kontrollis tulemüüri ja privaatsusseadistusi, ja nägi seda. O-KOMMi taotlust koos kõige süütuma küsimusega maailmas.

VÕTTA VASTU?

Cress silus mõlema peopesaga üle juuste, kurk kuiv. „Jah! Võta vastu!”

Aken hajus, selle asemele tekkis sünk pimedus, ja siis...

Ja siis...

Seal ta oli.

Carswell Thorne.

Kapten nõjatus toolil tahapoole, saapakannad ekraani ette üles toetatud. Otse ta selja taga seisis kolm inimest, kuid Cress nägi vaid endale suunatud sinisilmi, mis hakkasid täituma sama hingetu aukartusega, mida ta isegi tundis.

Sama imestuse.

Sama lummaga.

Kuigi neid eraldas kaks ekraani ja laiuv tühjus, tundis Cress, kuidas see pilk ehitas nende vahele ühenduse. Sideme, mida ei ole võimalik lõhkuda. Nende pilgud kohtusid esmakordselt ja ehe hämmastus noormehe näol kinnitas Cressile, et ka tema tunneb sama.

Kuumus hiilis ta palgeile. Ta käed hakkasid värisema.

„Jeerum,” pomises Carswell Thorne. Jalgu põrandale langetades nõjatus poiss lähemale, et teda hoolikamalt uurida. „Kas need kõik on juuksed?”

Side katkes plaksuga ja unelm täiuslikust tõelise armastuse hetkest lagunes tüdruku ümber kokku.

Äkitselt kraapis ta kurku kõikehaarav paanika. Kiiksatuse saatel tõmbas ta end kaamerasilma ees küüru ja ronis rüseledes laua alla. Ta lõi selja sellise mürtsatusega vastu seina, et hambad hakkasid plagisema. Seal ta kössitas, nahk kuumamas ja pulss mäslemas. Ta silmitses end ümbritsevat tuba. Tuba, mida nüüd näeb ka noormees koos kokku kägardatud tekkide ja kõiki ekraane täitva vuntsidega mehega, kes käskis tal kujuteldavast partnerist haarata ning teda ringi keerutada.

„Mis... Kuhu ta kadus?” kostis Thorne’i hääl ekraani kaudu temani.

„Ausõna, Thorne.” Tüdruk. Linh Cinder? „Kas sa üldse kunagi mõtled, enne kui suu lahti teed?”

„Mida? Mis ma siis ütlesin?”

„Kas need kõik on juuksed?”

„Kas te ikka nägite neid? See oli nagu harakapesa ja gepardi tuuseldatud lõngakera ristand.”

Paus. Siis: „Gepardi?”

„See oli esimene suur kaslane, kes pähe torkas.”

Cress üritas kõrvade ümber turritavaid pusasid sõrmede abil kiiruga lahti kammida. Ta juuksed olid satelliiti vangistamisest saati lõikamata ja rippusid nüüd põlvedest allapoole, kuid Sybil ei toonud satelliidile ühtegi teravat eset ja Cress lõi juba ammu korralikult palmikutesse punumisele käega. Kes teda siin lõppude lõpuks nägi?

Oh, oleks ta ainult hommikul juuksed soengusse sättinud. Oleks ta ainult selga pannud kleidi, mille krae sees ei haiguta auk. Oli ta üldse pärast hommikusööki hambaid pesnud? Tüdruk ei suutnud meenutada ja oli nüüd veendunud, et hommikustest külmkuivatatud munadest Firenze moodi turritavad nüüd ta hammaste vahel spinatitükid.

„Kuule, las ma räägin temaga ise.”

Nihelemine ekraani juures.

„Halloo?” Jälle tüdruk. „Tean, et kuuled mind. Anna andeks, et mu sõber selline opakas on. Võid ta lihtsalt tähelepanuta jätta.”

„Meie teemegi tavaliselt nii,” lisas teine naishääl.

Cress otsis palavikuliselt peeglit või midagi, mis võiks asja ära ajada.

„Peame sinuga rääkima. Mina olen... See on Cinder. Mehaanik, kes androidi korda tegi?”

Cressi käeselg laksatas vastu pesukorvi. See põrkas kokku ratastel tooliga, mis lendas poolenisti üle toa. Nüüd põrkas see kokku teise lauaga ja lõi pooleldi täis veeklaasi kõikuma ning värisema. Cress tardus paigale ja jälgis, silmad pärani, kuidas klaas Väikese Cressi koduks oleva andmeplaadi poole kalduma hakkas.

„Eem, halloo? Kas praegu on sobiv aeg?”

Tass jäi taas rahulikult paigale, pillamata ainsatki piiska.

Cress hingas aeglaselt välja.

See kohtumine ei pidanud üldsegi niimoodi minema. See ei olnud fantaasia, mida ta oli sada korda ette kujutanud. Mida ta neis unelmates ütleski? Kuidas käitus? Kes oli see inimene olnud?

Ta ei suutnud mõelda muule kui põletavale alandusele, mille põhjustasid kantritantsija (pöörake end nüüd partneri poole ja tehke do-si-dod!), harakapesasoeng, higised peopesad ja kõrvulukustav pulss.

Ta pigistas silmad kinni ja sundis end keskenduma, mõtlema.

Ta ei olnud rumal väike plikatirts, kes end laua alla peidab. Ta oli... Ta oli...

Näitlejanna.

Imekaunis, tasakaalukas, andekas näitlejanna. Ja ta kandis litritega kaunistatud kleiti, mis sillerdas taevatähtedena – niisugust, mis pimestaks kõiki, kes teda nägid. Ta ei kahelnud hetkegi oma võimes ümbritsevaid võluda, just nagu sorts ei kahtle oma võimes rahvahulka oma pilli järgi tantsima panna. Ta oli hunnitu. Ta oli...

Ikka veel laua all peidus.

„Oled sa seal?”

Norsatus. „Jajah, ikka tõeliselt hästi läheb see asi.” Carswell Thorne.

Cress võpatas, kuid ta hingamine hakkas aina ühtlasemaks muutuma, mida enam ta end oma kujutlustesse mässis. „See on võtteplats,” sosistas ta piisavalt vaikselt, et teised teda ei kuuleks. Ta sundis end seda ette kujutama. See ei olnud tema magamistuba, tema varjupaik, tema vangla. See oli võtteplats, kus on kaamerad, prožektorid ning ringi sebivad kümned režissöörid, produtsendid ja android-assistendid.

Ja tema oli näitlejanna.

„Väike Cress, pane trennikava pausile.”

Tegevus ekraanidel peatus, ruum muutus vaikseks ja Cress ronis laua alt välja.

Nüüd istus ekraani ees Cinder, Carswell Thorne õla kohal passimas. Cress heitis talle piisavalt pika pilgu, et tabada naeratus, mis oli ehk mõeldud vabandavana, kuid ajas tüdrukul vaid südame puperdama.

„Tere,” ütles Linh Cinder. „Anna andeks, et sind niimoodi üllatasime. Kas mäletad mind? Rääkisime paar nädalat tagasi, kroonimispäeval, ja ...”

„J-jah, loomulikult,” kogeles Cress vastu. Ta põlved hakkasid värisema, kui ta tooli vargsi tagasi enda juurde tiris ja istet võttis. „Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on.” Ta sundis end Linh Cinderile keskenduma. Mitte Carswell Thorne’ile. Kui tal õnnestuks vaid edaspidi noormehe pilku vältida, saab ta hakkama. Ei lagune koost.

Kuid kiusatus pilk poisile naelutada ei kadunud kuhugi ja painas järelejätmatult.

„Oh, aitäh,” vastas Cinder. „Ma ei olnud kindel... Ma mõtlen, kas sa Maa uudised jälgid? Kas tead, mis on toimunud pärast...?”

„Tean kõike.”

Cinder tegi pausi.

Cress taipas, et ta sõnad pääsesid ühe segase sodina välja. Ta tuletas endale meelde, et sedavõrd rafineeritud rolli mängides tuleb end paremini väljendada. Ta sundis end pisut sirgemalt istuma.

„Olen kursis kõikide uudisvoogudega,” täpsustas tüdruk. „Tean, et teid märgati Prantsusmaal. Olen teie laeva jälginud. Seega tean, et seda ei ole hävitatud. Samas ei olnud ma kindel, ega te pole viga saanud või mis üldse juhtus. Olen üritanud muudkui O-KOMMi ühendust luua, aga te ei vastanud kunagi.” Ta laskis end pisut lõdvemaks, sõrmed juustesse sõlmi sidumas. „Aga mul on rõõm näha, et teie kõigiga on kõik korras.”

„Jaa, jaa, temaga on korras. Meiega on korras, kõigiga on korras,” sekkus Thorne küünarnukki Cinderi õlale toetades ja kortsus kulmul ekraanile lähemale nõjatudes. Ta pilku ei olnud võimalik vältida ja Cressi huulilt vallandus tahtmatu piiksatus. Ta ei olnud kunagi varem kuulnud end seda häält tegemas. „Kas sa ütlesid just, et oled meie hõljukit jälginud?”

Tüdruk avas suu, kuid sulges selle hetke pärast, kui mingit heli välja ei tulnud. Lõpuks suutis ta rabedalt noogutada.

Thorne silmitses teda vidukil pilgul, nagu üritaks aru saada, kas ta valetab. Või on lihtsalt idioot.

Cress igatses tagasi laua alla roomata.

„Ah nii,” venitas noormees. „Ja kelle heaks sa töötasidki?”

Oled näitlejanna. Näitlejanna!

„Emanda,” sai ta suure vaevaga öeldud. „Emand Sybili. Ta andis mulle korralduse teid üles otsida. Ma ei ole talle midagi öelnud. Ei ütle ka, te ei pea selle pärast muretsema. O-olen radarisignaale seganud ja vaadanud, et luuresatelliidid oleksid teisele poole suunatud, kui möödute. Sedasorti värki. Et keegi teine teid ei leiaks.” Cress lõi kõhklema, taibates, et neli nägu vahtisid talle ammulisui otsa, nagu oleksid kõik ta juuksed just välja langenud. „Ilmselt olete märganud, et teid ei ole veel tabatud?”

Cinder kergitas kulmu ja suunas pilgu Thorne’ile, kes järsku naerma pahvatas.

„Arvasime kogu selle aja, et Cinder pani teistele õhulaevadele mingi nõialoitsu peale, ja tegelikult olid see hoopis sina?”

Cinder kortsutas kulmu, kuid Cress ei saanud aru, kellele ta ärritus suunatud oli. „Paistab, et oleme sulle tohutu tänu võlgu.”

Cressi õlad jõnksatasid kohmakaks kehituseks ülespoole. „See ei olnud kuigi keeruline. Teie leidmine oli kõige raskem osa, aga igaüks oleks selle välja nuputanud. Ja õhulaevade salaja mööda galaktikat ringi liigutamine on asi, mida kuulased on juba aastaid teinud.”

„Mu pea eest on pandud autasu, mille eest saaks terve Jaapani provintsi ära osta,” märkis Cinder. „Kui igaüks oleks selle välja nuputanud, oleks seda praeguseks juba tehtud. Nii et tõesti, aitäh sulle.”

Mööda ta kaela hiilis õhetus.

Thorne torkas Cinderit näpuga vastu käsivart. „Muudad ta meelitustega pehmeks. Hea strateegia.”

Cinder pööritas silmi. „Olgu. Võtsime sinuga ühendust, sest vajame su abi. Nähtavasti rohkem, kui aru sain.”

„Jah,” vastas Cress kaastundlikult ja keerutas juuksed randme ümbert lahti. „Jah. Mida iganes vajate.”

Thorne säras õnnest. „Näete? Miks teie ei võiks nii leplikud olla?”

Teine tüdruk laksas talle vastu õlga. „Ta isegi ei tea veel, mida temalt paluda tahame.” Cress vaatas esimest korda tüdrukut lähemalt. Tal olid lokkis punased juuksed, ninal terve kuhi tedretäppe ja kurvid, mis nurgelise Cinderi kõrval ebaõiglaselt teravalt esile kerkisid. Neiu kõrval seisev mees jättis nad kõik kasvu poolest varju. Ta pruunid juuksed turritasid igas suunas, tuhmunud armid andsid tunnistust arvukatest löömingutest ning lõual laiutas värske marrastus.

Cress püüdis kõigest väest enesekindel näida. „Millega te abi vajate?”

„Balli toimumise päeval ütlesid sa mulle, et oled nuhkinud Maa juhtide järel ja teavet kuninganna Levanale ette kandnud. Ja teadsid ka, et kui Levana on keisrinnaks saanud, kavatseb ta lasta Kai tappa. Et ta saaks täieliku kontrolli Ühendriigi üle, mida siis kasutada teiste Maa riikide täiemahuliseks ründamiseks.”

Cress noogutas, võib-olla liiga tarmukalt.

„Noh, me peame Maa elanikele teada andma, kui kaugele on Levana valmis minema, et endale võita kogu Maa, mitte ainult Ühendriik. Kui teised valitsejad teaksid, et ta on kogu selle aja nende järel luuranud ja peab kindlat plaani esimesel võimalusel nende riike rünnata, ei kiidaks nad seda abielu mingil juhul heaks. Nad ei tunnistaks teda maailma valitsejana, pulmad jääksid ära ja... kui veab, annaks see meile võimaluse... ee. Noh, lõplik eesmärk on ta üleüldse troonilt kukutada.”

Cress niisutas huuli. „Niisiis... mida te minult soovite?”

„Anna tõendeid. Me vajame tõendeid selle kohta, mida Levana kavandab või mida ta on juba korda saatnud.”

Cress vajus juureldes vastu tooli seljatuge. „Mul on kõikide aastate jooksul kogutud videovalvesalvestiste koopiad. Ei oleks raske mõned kõige inkrimineerivamad välja võtta ja need sellesama ühenduse kaudu teile saata.”

„Ideaalne!”

„Kuid see on kaudne. See tõestab vaid seda, et Levana tunneb teiste valitsejate tegevuse vastu huvi, mitte tingimata seda, et ta kavatseb riikidesse sisse tungida. Mul ei ole ka dokumentatsiooni selle kohta, et ta soovib Tema Majesteeti mõrvata. Need on peamiselt mu enda kahtlused ja spekulatsioonid, mis põhinevad emanda sõnadel.”

„Pole viga, võtame kõik, mis sul on. Levana juba ründas meid korra. Vaevalt on vaja maalasi väga palju veenda, et ta seda uuesti teeks.”

Cress noogutas, kuid ta entusiasm kahanes. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Mu emand tunneb salvestised ära. Ta teab, et just mina need teile andsin.”

Cinderi naeratus hakkas tuhmuma ja Cress teadis, et ei pea oma mõtet rohkem täpsustama. Reetmise eest ta tapetakse.

„Mul on kahju,” lausus Cinder. „Kui meil oleks võimalik sind kuidagi ta käest ära päästa, teeksime seda, aga me ei saa Kuule minemisega riskida. Läbi pordi turva­väravate minemine...”

„Ma ei ole Kuul!” Lootusesädemest innustununa paiskusid need sõnad uperpallitades Cressi huulilt. „Te ei peaks Kuule minema. Ma ei ole seal.”

Cinder uuris Cressi selja taga asuvat ruumi. „Aga ütlesid ennist, et ei saa Maaga ühendust, seega ei ole sa...”

„Olen satelliidil. Võin teile oma koordinaadid anda. Kontrollisin juba mitu nädalat tagasi, kas teie Rampionil on ühilduv põkkumismehhanism. On küll, või vähemalt on see teie laeva standardsetel kapselhõljukitel. Teil... teil on kapslid ikka alles, eks?”

„Oled satelliidil?” kordas Thorne.

„Jah. Kuueteisttunnisel polaarsel orbiidil ümber Maa.”

„Kui kaua sa oled seal elanud?”

Tüdruk keerutas juukseid ümber sõrmede. „Seitse aastat... või nii.”

„Seitse aastat? Omapäi?”

„J-jah.” Tüdruk kehitas õlgu. „Emand täiendab mu vee- ja toiduvarusid ning pääsen võrku. See ei olegi nii hull, aga... noh...”

„Aga oled vang,” lausus Thorne.

„Eelistan varianti hättasattunud neiukesest,” pomises Cress.

Üks Thorne’i suunurk kerkis samasuguseks täiuslikuks naeratuseks, mis oli ka tema lõpufotol. Pisut üleannetu ja igatepidi võluv.

Cressi süda jättis löögi vahele, kuid kui nad ka märkasid, mil moel ta toolil sulas, ei öelnud nad midagi.

Punapäine tüdruk nõjatus tahapoole, kaadrist välja, kuigi Cress kuulis teda endiselt. „Põhimõtteliselt ei saa me teha midagi, mis paneks Levana tahtma meid veel rohkem leida kui praegu.”

„Pluss,” lisas Cinder kaaslastega pilke vahetades, „kas me tõesti tahame Levana hoole alla jätta inimest, kes oskab meie hõljukit jälitada?”

Kohtadest, kus juuksed verevarustuse kinni surusid, hakkasid Cressi sõrmed surisema, kuid ta pani seda vaevu tähele.

Thorne kallutas pead ja piidles teda läbi ekraani. „Olgu pealegi, neiuke. Saada need koordinaadid siiapoole.”