Читать книгу Kuu kroonikad 3: Cress - Марисса Мейер - Страница 6

peatükk

Tüdruku satelliit tegi Maa ümber täisringi iga kuueteistkümne tunni järel. See oli vangikong, millega käis kaasas lõputult hingetuks võttev vaade – ääretud sinised ookeanid, rulluvad pilved ja päikesetõusud, mis süütasid oma valgusega pool maakera.

Oma vangistuse alguses ei armastanud ta midagi rohkem, kui kuhjata padjad seina sisse ehitatud lauale, heita voodilinad üle ekraanide ja nõnda endale pisike alkoov valmistada. Ta teeskles, et ei ole üldsegi satelliidi pardal, vaid hoopis kapselhõljukis, mis on teel sinisele planeedile. Õige pea ta maandub ja paneb jala tõelisele mullale, tunneb tõelist päikesepaistet, tõmbab ninna tõelist hapnikku.

Tüdruk põrnitses tundide viisi mandreid ja kujutles, mis tunne see võib olla.

Ent vaadet Kuule vältis ta alati iga hinna eest. Mõnel päeval möödus ta satelliit nii lähedalt, et Kuu mattis terve vaatevälja enda alla ja tüdruku silm seletas selle pinnal hiiglaslikke läikivaid kupleid ja sillerdavaid linnu, kus elasid kuulased. Kus ka tema kunagi elas. Aastaid tagasi. Enne väljasaatmist.

Lapsena hoidis Cress noil piinavalt pikkadel tundidel end Kuu eest varju. Mõnikord pages ta tillukesse pesuruumi ja viis juustesse keerukaid palmikuid punudes tähelepanu mujale. Või ronis käpuli laua alla ja laulis hällilaule, kuni unele suikus. Või mõtles endale hoopis välja vanemad ning kujutles, kuidas nad temaga muinasjutumaailmu välja mõtleksid ja talle seiklusjutte loeksid ja ta juukseid armastavalt laubalt pühiksid, kuni viimaks, – viimaks – vajuks Kuu taas kaitsva Maa taha ja tüdruk oleks väljaspool ohtu.

Veel praegugi kasutas Cress noid tunde oma voodi alla roomamiseks ja tukastamiseks, lugemiseks, mõttes laulude kirjutamiseks või keerukate koodide välja töötamiseks. Talle ei meeldinud endiselt Kuu linnu näha. Tüdrukut ei jätnud kuidagi salajane paranoia, et kui tema näeb kuulasi, võivad ka nemad oma kunstliku taeva poole vaadates teda silmata.

See oli ta painaja rohkem kui seitse aastat.

Kuid nüüd hiilis aknanurka Kuu hõbedane horisont ja Cress ei teinud sellest väljagi. Seekord vaatas ta läbipaistvaid ekraane täis seinalt vastu täiesti uus õudusunenägu. Kõikjal üle uudisvoogude laiutasid jõhkrad sõnad ning fotod. Videod hakkasid ta silme ees ähmaseks muutuma, kui muudkui ühest voost teise keris. Ta ei suutnud nii kiiresti lugeda, kui soovis.

ÜLE MAAILMA RÜNNAKUD 14 LINNAS KAHETUNNISTE TAPATALGUDE TULEMUSEL HUKKUS 16 000 MAALAST KOLMANDA AJAJÄRGU SUURIM VERESAUN Võrk oli õudusi täis. Tänavatel vedelevad ohvrite surnukehad, kõhud lõhki rebitud ja veri rentslisse nõrgumas. Metsikud meesolendid, lõuad ja küünealused verest paakunud, rinnaesised plekilised. Tüdruk sirvis need kõik läbi, peopesa suule surutud. Hingamine muutus järjest raskemaks, kui jõhker tõde aeglaselt ta teadvusesse jõudis.

See oli tema süü.

Ta varjas kuid neidsamu kuulaste õhulaevu Maa radarite eest, täitis ainsatki küsimust esitamata emand Sybili käsku – üks korralikult dresseeritud lakei, nagu ta oli.

Nüüd teadis Cress, missugused koletised neil reisisid. Alles nüüd taipas ta, mida Tema Majesteet kogu selle aja kavandas, ning et on juba ammuilma liiga hilja.

16 000 HUKKUNUD MAALAST

Maad rünnati ootamatult, ja seda kõike vaid sellepärast, et tema ei olnud piisavalt vapper, et emanda nõudmiste täitmisest keelduda. Ta täitis oma kohust ja sulges siis toimuva ees silmad.

Tüdruk pööras pilgu surma ja tapatalguid täis piltidelt ning süvenes teise uudisloosse, mis tõotas uusi õudusi.

Ida Ühendriikide keiser Kaito tegi rünnakutele lõpu, soostudes Kuu kuninganna Levanaga abielluma.

Kuninganna Levanast oli peagi saamas Ühendriikide uus keisrinna.

Rabatud ajakirjanikud üle kogu Maa püüdsid palavikuliselt selle diplomaatilise, kuid küsitava väärtusega kokkuleppe osas seisukohale jõuda. Mõni raevutses kuulutades, et Ühendriik ja kogu ülejäänud Maa Liit peaks valmistuma sõjaks, mitte pulmapeoks. Kuid ülejäänud üritasid liidule rutakalt õigustust leida. Sõrmedega õhukesel läbipaistval ekraanil ringe tehes keeras Cress heli tugevamaks, et kuulda meest, kes parasjagu liidu võimalikest plusspunktidest jutustas. Enam ei ole rünnakuid ega spekulatsioone selle kohta, millal võib rünnak saabuda. Maa hakkab paremini mõistma Kuu kultuuri. Nad hakkaksid oma tehnoloogilisi edusamme jagama. Nad oleksid liitlased.

Ja pealegi soovis kuninganna Levana valitseda vaid Ida Ühendriike. Küllap jätab ta ülejäänud Maa Liidu rahule.

Ent Cress teadis, et ainult rumal usuks seda. Kuninganna Levana saab keisrinnaks, laseb seejärel keiser Kaito mõrvata, haarab riigi enda valdusesse ja kasutab seda hüppelauana, et enne ülejäänud Liidu vallutamist oma armee kokku koondada. Ta ei peatu enne, kui kogu planeet talle allub. See väike rünnak, need 16 000 hukkunut... nemad olid alles algus.

Cress keeras ülekande vaikseks, toetas küünarnukid lauale ja kaevas mõlemad käed blondi juuksekuhilasse. Ühtäkki hakkas tal külm, kuigi temperatuur satelliidi sees hoiti ühtlane. Ühelt ta selja taga kõrguvalt ekraanilt loeti teksti lapsehäälel, mis programmeeriti nelja hulluksajavalt igava kuu jooksul, kui Cress oli kümneaastane. Hääl oli teemat arvestades liiga särtsakas: Ameerika Vabariigi meditsiiniblogi, milles tehti teatavaks ühe Kuu sõduri lahkamistulemused.

Luud olid tugevdatud kaltsiumirikka biokoega ning tähtsamate liigeste kõhresid oli töödeldud füsioloogilise lahusega, et parandada paindlikkust ja vormitavust. Silma- ja lõikehambad olid asendatud ortodontiliste implantaatidega, mis jäljendavad hundi kihvu, ning samasugust tugevdamist on näha ka lõualuu ümbruses, andes tulemuseks jõu, mis suudab purustada näiteks luid ja muid kudesid. Uuritava vaibumatu agressiivsus ja hundile omased kalduvused tulenesid kesknärvisüsteemi ümberkaardistamisest ja ulatuslikust psühholoogilisest mõjutamisest. Dr Edelstein on viidanud võimalusele, et rolli võis mängida ka aju bioelektriliste lainete mõjutamine arenenud...”

„Vaigista.”

Kümneaastase armas hääl vakatas, jättes satelliidi kumisema vaid helidest, mis olid juba ammusest ajast Cressi teadvuse tagumistesse soppidesse pagendatud. Ventilaatorite vuhin. Elu tagamissüsteemi tinin. Vee ümbertöötluspaagi mulksumine.

Cress kogus kuklalt tihedad kiharad kokku ja tõmbas patsi üle õla – sel oli kombeks tooli ratastesse takerduda, kui ta ette ei vaadanud. Ekraanid tõid võbeledes ta silme ette aina uut teavet Maa uudisvoogudest. Neid tuli ka Kuult, „vaprate sõdurite” ja „söakalt võidetud lahingu” kohta – kuningakoja pealesurutud pläma loomulikult. Cress lõpetas juba kaheteistaastaselt Kuu uudistele igasuguse tähelepanu pööramise.

Ta keris hobusesaba hajameelselt ümber vasaku käsivarre, küünarnukist randmeni, märkamata sülle kuhjuvaid puntraid.

„Oh, Cress,” pomises ta. „Mida me küll teeme?”

Tüdruku kümneaastane versioon vastas heledal häälel: „Täpsusta palun juhiseid, Suur Õde.”

Cress sulges vastu jõllitava ekraani ees silmad. „Saan aru, et keiser Kai püüab vaid sõda ära hoida, kuid ta peab ju mõistma, et see Tema Majesteeti ei peata. Kuninganna tapab ta, kui ta selle teoks teeb, ja mis siis Maast saab?” Tüdruku meelekohtades trummeldas valu. „Olin kindel, et Linh Cinder ütles talle seda ballil, aga mis siis, kui eksin? Mis siis, kui keisril ei ole ikka veel aimugi, millises ohus ta on?”

End tooliga ümber keerates tõmbas tüdruk sõrmedega üle vaigistatud uudisvoo, trükkis koodi sisse ja kuvas ekraanile varjatud akna, mida sada korda päevas kontrollis. O-KOMMi aken avanes ta laua kohal nagu must auk, hüljatud ja vaikiv. Linh Cinder ei üritanud ikka veel temaga ühendust võtta. Äkki ta kiip konfiskeeriti või hävitati. Võib-olla ei olnudki Linh Cinderil seda enam.

Cress sulges puhisedes ühenduse ja suunas paari kiire toksatusega selle asemele paar tosinat akent. Need olid ühendatud teavitussüsteemiga, mis kammis lakkamatult võrku, et leida mis tahes teavet tolle kuulasest küborgi kohta, kes nädal aega tagasi vahi alla võeti. Linh Cinder. Tüdruk, kes põgenes Uus-Pekingi vanglast. Tüdruk, kes oli Cressi ainuke võimalus rääkida keiser Kaitole tõde kuninganna Levana kavatsuste kohta, kui noormees peaks abieluliiduga nõustuma.

Põhivoogu ei olnud üksteist tundi uuendatud. Kuu invasioonist tekkinud hüsteerias näis, nagu oleks Maa oma tagaotsituima põgeniku unustanud.

„Suur Õde?”

Süda kurku hüppamas, krabas Cress tooli käetugedest. „Jah, Väike Cress?”

„Emanda laev tuvastatud. Oodatav saabumine kahekümne kahe sekundi pärast.”

Kuuldes isegi nii pikki aastaid tagasi kerge hirmuvärinaga lausutud sõna „emand”, paiskus Cress istmelt püsti.

Ta liigutused olid kui täpselt viimistletud tants, mille tüdruk aastatepikkuse harjutamisega laitmatult selgeks sai. Mõtteis sai temast teise ajastu baleriin, kes üle varjulise lava libiseb, samal ajal kui Väike Cress allesjäänud sekundeid loendas.

00:21. Cress surus peopesa madratsi väljastamise nupule.

00:20. Ta keeras end tagasi ekraani poole ja pühkis kõik Linh Cinderit puudutavad vood Kuu kuningliku propaganda varju.

00:19. Madrats maandus mütsatusega põrandale, padjad ja tekid känkras koos, just nii, nagu need temast maha jäid.

00:18. 17. 16. Tüdruku sõrmed tantsisklesid üle ekraanide, peites Maa uudisvoogusid ja võrgugruppe.

00:15. Pööre, kiire kahe tekinurga otsimine.

00:14. Randmeliigutus, millega tekk üles lendas kui puri tuule käes.

00:13. 12. 11. Ta liikus teisele poole voodit ja pööras nüüd teises eluruumi seinas asuvate ekraanide poole.

00:10. 9. Maa draamad, muusikasalvestised, teise ajajärgu kirjandus, kõik minema.

00:08. Pööre tagasi voodi poole. Teki graatsiline kahekorra keeramine.

00:07. Kaks patja sümmeetriliselt vastu peatsilauda kuhja. Käeviibe, millega tõmmata välja teki alla jäänud juuksed.

00:06. 5. Liugsamm üle põranda, sukeldudes ja keereldes, korjates kokku kõik vedelema jäänud sokid ja juuksekummid, et need puhastusšahti heita.

00:04. 3. Käeviibe üle laudade, haarates kaasa oma ainsa kausi, ainsa lusika, ainsa klaasi ja peotäie graafika-pliiatseid ning need toidukappi peitu tõstes.

00:02. Viimane piruett, et tehtud töö üle vaadata.

00:01. Rahulolev ohe, mille lõpus graatsiline kummardus.

„Emand on saabunud,” teatas Väike Cress. „Ta soovib põkkumisühenduse pikendust.”

Lava, varjud, muusika, kõik kadus Cressi mõtetest, kuigi huulile jäi sisseharjunud naeratus. „Loomulikult,” siristas ta hooletul moel peamise maabumisrambi poole suundudes. Ta satelliidil asus kaks rampi, kuid kasutatud oli vaid üht. Ta polnud kindel, kas teisel pool asuv sisse­pääs üldse töötaski. Mõlemad metalluksed avanesid maabumisluugi juurde ja sealt kosmosesse.

Kui seal just parasjagu kapselhõljukit ankrus polnud. Emanda kapselhõljukit.

Cress toksis käskluse sisse. Ekraanil kujutatud dia­gramm näitas, kuidas ühendus pikenes, ja tüdruk kuulis õhulaeva põkkumise mütsatust. Seinad ta ümber jõnksatasid.

Järgmised hetked olid tüdrukule pähe kulunud. Ta oleks võinud loendada, mitu südametukset jääb iga tuttava heli vahele. Väikese kosmoselaeva mootorite seiskumise vurin. Kolksatus, kui luuk õhulaeva külge kinnitus ja selle ümber sulgus. Hapniku kosmosesse pressimise vaakum. Piiksatus, mis andis märku, et kahe mooduli vahel on turvaline liikuda. Kosmoselaeva avamine. Jalgteel kajavad sammud. Satelliidi sissepääsu avanemise sahin.

Aegu tagasi oli Cress oma emandalt soojust ja lahkust lootnud. Et võib-olla vaataks Sybil talle otsa ja ütleks: „Mu kulla armas Crescent, oled ära teeninud Tema Majesteedi Kuninganna usalduse ja austuse. Oled oodatud koos minuga Kuule naasma, et olla üks meist.”

Too aeg sai ammuilma mööda, kuid Cressi sisse harjutatud naeratus ei löönud vankuma isegi emand Sybili külmuse ees. „Head päeva, emand.”

Sybil krimpsutas nina. Naise valge jaki tikanditega kaetud varrukad laperdasid ümber ta käes oleva suure kohv-ri, mis oli täis tavapäraseid varusid: toitu ja värsket vett Cressi vangipõlveks ja loomulikult meditsiinitarbeid. „Oled ta loomulikult leidnud, kas pole?”

Cress võpatas tardunud naeratuse varjus. „Leidnud, emand?”

„Kui täna on tõepoolest hea päev, oled järelikult viimaks ometi täitnud lihtsa ülesande, mille sulle andsin. On nii, Crescent? Kas oled küborgi leidnud?”

Cress langetas pilgu ja surus küüned peopessa. „Ei, emand. Ma ei ole teda leidnud.”

„Ah soo. Seega ei ole see ikkagi hea päev, või mis?”

„Mõtlesin vaid... Teie seltskond on alati...” Cressi jutt vaibus. Ta sundis käed rusikast lahti ja kogus piisavalt julgust, et emand Sybili pilgule vastata. „Lugesin just uudiseid, emand. Arvasin, et tunneme ehk Tema Majesteedi kihlusest heameelt.”

Sybil laskis kohvril laitmatult ülestehtud voodile langeda. „Oleme rahul siis, kui Maa on kuulaste kontrolli all. Senikaua on meil töö teha ja sa ei peaks oma aega uudiste ja keelepeksu lugemisele raiskama.”

Sybil lähenes monitorile, mis peitis salaakent O-KOMMi voo ja tõenditega, et Cress on Kuu valitseja reetnud, ning tüdruk tõmbus krampi. Ent emand sirutas käe sellest mööda ekraani juurde, millel jooksis video Ida Ühendriikide lipu ees kõnelevast keiser Kaitost. Ainsa puudutusega see kadus ja nähtavale ilmus metallsein ning selle taga asuv küttetorude pundar.

Cress laskis õhu aeglaselt kopsudest välja.

„Loodan väga, et oled midagigi leidnud.”

Tüdruk ajas selja sirgemaks. „Linh Cinderit märgati Euroopa Föderatsioonis ühes Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas umbes kell 18.00 kohaliku a...”

„Seda ma tean. Ja siis läks ta Pariisi, kus tappis sortsi ja peotäie kasutuid eriväelasi. Veel midagi, Crescent?”

Cress neelatas ja hakkas juukseid kaheksakujuliselt ümber mõlema randme mähkima. „Kell 17.48 uuendas Prantsusmaal Rieux’s õhusõidukite ja nende varuosade kaupluse müüja inventari ja eemaldas sealt ühe aku, mis sobib 11.3 klassi 214 Rampionile, kuid ei seostanud seda ainsagi maksega. Mõtlesin, et äkki Linh Cinder varastas... või võib-olla lummas...” Tüdruk kõhkles. Sybilile meeldis teha nägu, nagu oleks küborg koor, kuigi nad mõlemad teadsid, et see ei ole tõsi. Erinevalt Cressist, kes tõesti oligi koor, oli Linh Cinderil anne. See võis olla kuidagi maetud või peidus, kuid andis endast Ühendriikide aastaballil kahtlemata märku.

„Aku?” kordas Sybil Cressi kõhklusest üle libisedes.

„See muundab kokkusurutud vesiniku energiaks, et anda toidet...”

„Tean, mis see on,” nähvas Sybil. „Ütled mulle, et ainus tehtud edusamm on tõend selle kohta, et ta oma õhulaeva remondib? Et talle jälile saamine muutub veelgi keerulisemaks – ülesanne, millega sa ei saanud hakkama isegi siis, kui nad veel Maal olid?”

„Palun vabandust, emand. Ma püüan. Lihtsalt...”

„Su ettekäänded mind ei huvita. Kõik need aastad olen Tema Majesteeti veennud sind elus hoidma eeldusel, et sul on pakkuda midagi väärtuslikku. Midagi veelgi väärtuslikumat kui veri. Oli minust vale sind kaitsta, Crescent?”

Tüdruk hammustas huulde, et mitte meelde tuletada kõike, mida oli Tema Majesteedi heaks oma vangistuse jooksul teinud. Välja töötanud loendamatuid luuresüsteeme, et Maa juhtidel silma peal hoida. Häkkinud diplomaatide omavahelistesse suhtluskanalitesse ja seganud satelliidisignaale, et kuninganna sõdurid saaksid märkamatult Maa vallutada, nii et nüüd kattis tema käsi kuueteistkümne tuhande maalase veri. Mingit vahet ei olnud. Sybilit huvitasid vaid Cressi ebaõnnestumised ja suutmatus leida Linh Cinderit oli seniajani Cressi suurim läbikukkumine.

„Palun vabandust, emand. Püüan paremini.”

Sybili silmad tõmbusid vidukile. „Olen väga rahulolematu, kui sa mulle seda plikat ei leia – ja kärmelt.”

Sybili pilgu all tundis Cress end kui nõelaga vaatluslauale löödud koiliblikas. „Jah, emand.”

„Tore.” Sybil sirutas käe välja ja silitas ta põske. See tundus peaaegu emaliku heakskiiduna, kuid mitte päris. Siis pöördus naine ära ja avas kohvri luku. „Niisiis,” teatas ta arstikohvrist süstalt võttes. „Käsivars.”