Читать книгу Kuu kroonikad 3: Cress - Марисса Мейер - Страница 8

peatükk

Satelliit värises, kui Sybili kapselhõljuk põkkumis­ühendusest eemaldus ja Cress taas galaktikasse üksi jäi. Kuigi ta janunes seltsi järele, oli Sybili lahkumine alati kergendus ja sedapuhku isegi rohkem kui tavaliselt. Üldjuhul külastas emand teda vaid kord kolme või nelja nädala jooksul – piisavalt sageli, et saaks veel turvaliselt järjekordset vereproovi võtta, kuid tänane oli kolmas kord, mil naine pärast hundihübriidide rünnakut teda külastas. Cressile ei meenunud, et oleks oma emandat kunagi nii ärevana näinud. Ilmselt ajas kuninganna Levana soov küborgtüdruk leida ta meeleheitele.

„Emanda laev on eraldunud,” teatas Väike Cress. „Kas mängime?”

Kui Cress poleks järjekordsest visiidist nii endast välja viidud, oleks ta naeratanud nagu tavaliselt, kui Väike Cress seda küsis. See oli meeldetuletus, et ta ei ole täiesti ilma kaaslaseta.

Cress sai aastaid tagasi teada, et sõna „satelliit” tuleb ladinakeelsest sõnast, mis tähistas kaaslast, käsilast või lömitajat. Kõik kolm tõlgendust tundusid talle ta üksindust arvestades iroonilised, kuni ta programmeeris Väikese Cressi. Siis ta mõistis.

Satelliit oli talle seltsiline. Satelliit täitis ta käsku. Satelliit ei kahelnud temas kunagi, ei vaielnud vastu ega mõlgutanud tüütuid iseseisvaid mõtteid.

„Ehk mängime hiljem,” vastas Cress. „Kõigepealt tasuks faile kontrollida.”

„Kahtlemata, Suur Õde.”

Vastus pidigi niisugune olema. Programmeeritud vastus.

Cress mõtiskles sageli, kas selline tunne ongi olla tõeline kuulane ja omada teise inimolendi üle niisugust võimu. Ta fantaseeris emand Sybili programmeerimisest samasuguse lihtsusega, nagu oli programmeerinud oma satelliidi hääle. Kuidas küll mäng muutuks, kui vahelduseks peaks emand tema korraldusi täitma, mitte vastupidi.

„Kõik ekraanid sisse.”

Cress seisis panoraamina laiuvate läbipaistvate ekraanide ees. Mõni oli suur, mõni väike, mõni sisse ehitatud laua peal, mõni teine satelliidi seinte külge kinnitatud, ning kõik seatud sellise nurga alla, et tüdruk näeks neid ringikujulise ruumi igast otsast.

„Kõik vood peitu.”

Ekraanid läksid mustaks ja paljastasid vaate satelliidi kaunistusteta seintele.

„Kuva ühiskaustad: Linh Cinder; 214 Rampion, klass 11.3; Ida Ühendriikide keiser Kaito. Ja...” Ta tegi pausi, et nautida temast läbi sööstvat ootusärevust. „Carswell Thorne.”

Neli ekraani täitusid Cressi kogutud teabega. Ta võttis istet ja asus veel kord üle vaatama dokumente, mis olid talle nüüdseks pea pähe kulunud.

29. augusti hommikul põgenesid Linh Cinder ja Carswell Thorne Uus-Pekingi vanglast. Neli tundi hiljem andis Sybil Cressile korralduse nad leida. Nagu Cress hiljem avastas, tuli see käsklus kuninganna Levanalt endalt.

Linh Cinderit puudutava teabe välja nuhkimine võttis tüdrukul vaid kolm minutit – kuid samas oli peaaegu kogu leitud teave vale. Kuulasest neiu jaoks leiutatud võlts maalase identiteet. Cress isegi ei teadnud, kui kaua oli Linh Cinder Maal olnud. Küborg ilmus lihtsalt viis aastat tagasi otsekui maa alt välja, olles (oletatavasti) üksteist aastat vana. Ta biograafias olid andmed pere ja kooli kohta enne „hõljukiõnnetust”, kus hukkusid ta „vanemad” ja mille tulemusena tehti Cinderile küborgiks muutmise operatsioonid. Ent kõik see oli vale. Linh Cinderi põlvnemist pruukis vaadata vaid kaks põlvkonda tagasi, kui juba tõusis sein ette. Nende andmete eesmärk oli inimesi eksiteele viia.

Cress heitis pilgu kausta poole, kuhu ikka veel laaditi andmeid keiser Kaito kohta. Tema kaust oli ülejäänutest mõõtmatult suurem, sest iga hetk ta elust talletati ja salvestati – alates fännigruppidest veebis ja lõpetades valitsusdokumentidega. Teavet lisandus pidevalt ja pärast Kuu kuningannaga kihlumise teadet toimus lausa plahvatuslik reaktsioon. Miski sellest polnud kasulik. Cress sulges voo.

Carswell Thorne’i kausta kogumiseks kulus pisut rohkem vaeva. Cress ponnistas nelikümmend neli minutit, et häkkida Ameerika Vabariigi sõjaväe ja veel viie noormehega kokku puutunud valitsusasutuse andmebaasidesse ning kokku koguda kohtuprotsesside protokollid ja artiklid, sõjaväetoimikud ja haridust puudutavad aruanded, litsentsid ja sissetulekuraportid. Kogu ajavoog, mis algas Thorne’i sünnitunnistusest ja lookles läbi arvukate tunnustuste ning auhindade kuni Ameerika Vabariigi sõjaväkke värbamiseni, mil noormees sai seitseteist. Ajavoog katkes päevapealt pärast ta üheksateistkümnendat sünnipäeva, mil Thorne eemaldas oma isikukiibi, varastas kosmoselaeva ja deserteerus armeest. Päev, mil ta hakkas pätiks.

Andmed algasid uuesti kaheksateist kuud hiljem – päeval, mil Ida Ühendriigid Thorne’i leidsid ja vahistasid.

Lisaks ametlikele aruannetele ujus pinnale ka tubli kogus õhkamist ja keelepeksu rohketest fännigruppidest, mis võrsusid Carswell Thorne’i kuulsaks saamise järellainetusena. Neid ei olnud loomulikult ligilähedaseltki nii palju kui keiser Kail, kuid näis, et tubli hulk Maa tüdrukuid olid sellest seaduse eest põgenevast nägusast elumehest sisse võetud. Cressi see ei häirinud. Ta teadis, et neil kõigil oli poisist vale ettekujutus.

Thorne’i kausta otsas ilutses temast sõjaväe lõpetamisel tehtud kolmemõõtmeline hologramm. Cress eelistas seda ülipopulaarseks saanud kurikuulsale vanglafotole – sellele, kus noormees kaamerale silma teeb. Hologrammil kandis Thorne aga läikivate hõbenööpidega äsja pressitud mundrit ja mehe näol ilutses enesekindel kõver naeratus.

Seda nähes Cress sulas.

Iga. Kord.

„Tere taas, hr Thorne,” sosistas ta hologrammile. Siis pöördus ta elevil õhkamise saatel ainsa allesjäänud kausta poole.

214 Rampion, klass 11.3. Sõjaväe transpordihõljuk, mille Thorne varastas. Cress teadis sellest õhulaevast kõike – alates ehitusest ja lõpetades hooldusgraafikuga (nii ideaalse kui ka tegelikuga).

Kõike.

Ka selle asukohta.

Kausta ülaserval asuvale ikoonile toksates asendas ta Carswell Thorne’i kujutise galaktilise positsioneerimisvõrguga. Lagedale ilmus valendav Maa, kontinentide sakilised servad sama tuttavad kui Väikese Cressi programm. Lõppude lõpuks oli tüdruk veetnud pool elu seda 26 071 kilomeetri kauguselt vaadeldes.

Planeedi ümber vilkusid tuhanded tillukesed täpikesed. Need tähistasid kõiki hõljukeid ja satelliite siit Marsini. Üks pilguheit ütles Cressile, et praegu maapoolsest aknast välja vaadates näeks ta pahaaimamatut Ühendriikide luurehõljukit oma mittemidagiütlevast satelliidist möödumas. Oli aeg, mil ta tundis kiusatust selle tähelepanu püüda, kuid mis mõtet sel oleks?

Ükski maalane ei usaldaks ealeski kuulast, rääkimata ta päästmisest.

Nii ei teinud Cress õhulaevast väljagi ja pühkis omaette ümisedes hologrammilt kõik tillukesed tähised, kuni alles jäi vaid Rampioni ID. Üksainus kollane täpike, mis ei olnud hologrammiga proportsioonis, et ta saaks seda allpool asuva planeedi kontekstis analüüsida.

See hõljus 12 414 kilomeetri kõrgusel Atlandi ookeani kohal.

Cress võttis välja oma orbiidil liikuva satelliidi ID. Kui tema satelliidilt tirida nöör Maa keskpaiga suunas, lõikaks see otse läbi Jaapani provintsi ranniku.

Isegi mitte ligilähedaselt teineteise läheduses. Seda ei olnud nad kunagi. Lõppude lõpuks oli tegu hiiglasliku orbiidiga.

Rampioni koordinaatide leidmine sai Cressi häkkeri­karjääri suurimaks väljakutseks. Isegi sellisena kulus tüdrukul selleks vaid kolm tundi ja viiskümmend üks minutit. Kogu selle aja tegid ta pulss ja adrenaliin lausa kukerpalle.

Ta peab nad esimesena leidma.

Ta peab nad esimesena leidma.

Sest ta peab neid kaitsma.

Lõppude lõpuks seisnes kogu küsimus matemaatikas ja tuletamisvõimes. Satelliidivõrgustiku kasutamises, et põrgatada signaale kõikidelt ümber Maa tiirlevatelt õhulaevadelt. Jättes kõrvale need, millel olid jälgimisseadmed, sest ta teadis, et Rampioni oma on eemaldatud. Jättes kõrvale need, mis olid selgelt liiga suured või väikesed.

Nii jäid järele peamiselt Kuu õhulaevad ja need olid loomulikult kõik juba tema valitsemise all. Cress segas juba aastaid nende signaale ja eksitas radarilaineid. Paljud maalased uskusid, et Kuu laevad on nähtamatud nende võime tõttu meeltega trikitada. Kui nad vaid teak-sid, et tegelikult põhjustas neile nii palju probleeme hoopis üks väärtusetu koor.

Lõpuks tiirutas ümber Maa vaid kolm kriteeriumitele vastavat õhulaeva. Kaks neist (kahtlemata ebaseaduslikud piraadihõljukid) ei raisanud maandumisega hetkegi aega, kui kuulsid, et toimumas on hiiglaslik kosmoseotsing, mille keskmesse nad kohe satuvad. Cress lappas hiljem uudishimust tolle kandi politseiraporteid ja leidis, et mõlemad laevad jäid Maa atmosfääri sisenedes vahele. Rumalad kurjategijad.

Nii jäi järele vaid üks. Rampion. Ja selle pardal Linh Cinder ja Carswell Thorne.

Kaksteist minutit pärast nende asukoha tuvastamist asus Cress juba segama kõiki signaale, mis ähvardasid nende asukohta sama meetodi abil paljastada. 214 Rampion, klass 11.3 haihtus nagu imeväel kosmosesse.

Siis, närvid vaimsest pingutusest läbi, varises tüdruk tegemata voodile ja vahtis õnnest hullunult lakke. Ta sai hakkama. Ta muutis nad nähtamatuks.

Üks ekraanidest tõi kuuldavale kõlina ja tõmbas Cressi tähelepanu Rampioni tähistavalt hõljuvalt täpikeselt eemale. Ta pööras end selle poole ja võpatas, kui üks juuksesalk tooli rataste vahele jäi. Tüdruk sikutas selle ühe käega vabaks ja nügis teisega ekraani unest üles. Üks klõps ja aken oli avatud.

KOLMANDA AJAJÄRGU VANDENÕUTEOORIAD„Mitte veel üks,” pomises Cress.

Vandenõuteoreetikud minetasid pärast küborgitüdruku kadumist igasuguse mõõdutunde. Üks väitis, et Linh Cinder töötas Ühendriikide valitsuse või kuninganna Levana heaks. Teine uskus, et plika mestis hoopis salaühinguga, mille eesmärk oli üks või teine valitsus kukutada. Kolmas kuulutas, et ta on kadunud Kuu printsess või teab kadunud printsessi asukohta. Neljas kuulutas, et ta on kuidagimoodi seotud letumoosi levikuga. Viies püüdis kõiki uskuma panna, et ta võrgutas keiser Kaito ja ootas nüüd mingit Kuu-Maa-küborg-asjandust.

Carswell Thorne’i kohta liikus peaaegu sama palju kõlakaid. Näiteks tõelise põhjuse kohta, miks noormees vangis viibis – salasepitsus viimase keisri tapmiseks. Kuidas ta juba aastaid enne vahistamist Linh Cinderiga koostööd tegi. Kuidas ta omas seost põrandaaluse võrgustikuga, mis aastaid tagasi vanglasüsteemi imbus, et valmistuda päevaks, mil Thorne nende abi vajab. Uusima teooria põhjal oli Carswell Thorne tegelikult salajane Kuu sorts, kes pidi Linh Cinderit põgenemisel aitama, et Kuu saaks põhjuse sõja alustamiseks.

Põhimõtteliselt ei teadnud keegi midagi.

Välja arvatud Cress, kes teadis tõde Carswell Thorne’i kuritegude, kohtumõistmise ja põgenemise kohta – või vähemalt neid põgenemise jupikesi, mille ta suutis vangla turvavideo ja tööl olnud valvurite tunnistuste põhjal kokku panna.

Õigupoolest oli Cress veendunud, et teab Carswell Thorne’i kohta rohkem kui keegi teine siin ilmas. Elus, kus värskus ja uudsus olid haruldused, muutus noormees tüdruku vaimustusobjektiks. Alguses ajas Thorne ja tema näiline ahnus ning hoolimatus Cressil südame pahaks. Kui noormees sõjaväest plehku pani, jättis ta ühele Kariibi mere saarele lõksu pool tosinat kadetti ja kaks komandöri. Ta varastas ühelt Ida-Ühendriikide erakollektsionäärilt terve teise ajajärgu jumalannaskulptuuride kogu ja Austraalia muuseumilt hulga Venetsueela unenäonukke, mida avalikkus ilmselt kunagi enam ei näe. Lisaks leidus tõendeid ebaõnnestunud röövimiskatsest, mille ohvriks langes üks noor Ühendriigi lesknaine ulatusliku antiikehete koguga.

Cress kaevas noormehe enesehävituslikust teekonnast haaratuna muudkui edasi. Ta ei suutnud pilku eemale pöörata, nagu vaadanuks asteroidi kokkupõrget.

Kuid siis hiilisid ta uurimistöösse kummalised anomaaliad.

Kaheksa eluaastat. Kogu Los Angeles paanitses neli päeva, kui haruldane Sumatra tiiger loomaaiast plehku pani. Videopildilt oli näha klassiekskursioonil viibinud noort Carswell Thorne’i puuriust lahti päästmas. Hiljem ütles poiss võimudele, et tiiger nägi puuris konutades kurb välja ja ta ei kahetse oma tegu. Õnneks ei saanud keegi viga, tiiger kaasa arvatud.

Üksteist eluaastat. Poisi vanemad esitasid politseisse avalduse väitega, et neid rööviti öösel ja ema ehtekarbist läks kaduma teise ajajärgu teemantkaelakee. Hinnalisele ehtele jõuti võrgumüügikanali kaudu jälile – see müüdi hiljuti 40 000 univeri eest ostjale Brasiilias. Müüjaks oli loomulikult Carswell isiklikult, kes ei jõudnud veel keed teele panna ja oli sunnitud makse tagastama, lisaks veel ametlikult vabandama. Selles vabanduses, mis avaldati lootuses teistel teismelistel taolised mõtted peast pühkida, väitis poiss, et püüdis vaid koguda raha kohalikule heategevusele, mis pakkus eakaid abistavat androiditeenust.

Kolmteist eluaastat. Carswell Thorne kõrvaldati nädalaks koolist, kuna kakles kolme oma klassi poisiga. Kooli med-droidi aruande kohaselt jäi ta kakluses alla. Ta ise väitis, et üks poistest oli Kate Fallow’ nimeliselt tüdrukult tahvli varastanud. Carswell üritas seda tagasi saada.

Cressi silma alla jäi üks olukord teise järel. Vargus, vägivald, lubamatu sissetung, koolist kõrvalejätmised, politsei noomitused. Ometi oli Carswell Thorne’il, kui ta sai võimaluse selgitada, alati põhjus. Hea põhjus. Närvekõditav, kaasahaarav, aukartust äratav põhjus.

Nagu üle Maa horisondi kerkiv päike, hakkas muutuma ka Cressi ettekujutus temast. Carswell Thorne ei olnud sugugi südametu kaabakas. Teda tundma õppides selgus, et ta oli kaastundlik ja rüütellik.

Just täpselt niisugune kangelane, kellest Cress kogu elu unistas.

Pärast seda avastust hakkasid mõtted Carswell Thorne’ist vallutama iga ta ärkvel veedetud hetke. Tüdruk unistas sügavast hingelisest sidemest, kirglikest suudlustest ja uljastest vägitükkidest. Ta oli kindel, et noormees peab temaga lihtsalt kohtuma. Vaid üksainus kord, et sedasama tunda. See oleks nagu üks neist eeposlikest armulugudest, mis eimillestki ellu ärkavad ja igavesti heleda leegiga lõkendavad. Sedasorti armastus, mida ei suuda kustutada aeg, vahemaa ega isegi surm.

Sest kui Cress kangelastest üldse midagi teadis, siis seda, et nad ei suuda hättasattunud neiukesele vastu panna.

Ja tema oli kohe kahtlemata hädas.