Читать книгу Kuu kroonikad 3: Cress - Марисса Мейер - Страница 7

peatükk

Hunt tõukas end kastilt püsti ja sööstis tüdruku poole. Cinder valmistus peatselt paratamatult tekkivaks paanikaks. Järjekordse hoobi ootuses tõmbusid kõik ta lihased pingule, hoolimata sellest, et mees oli temaga ikka veel üpris leebe.

Ta pigistas paar sekundit enne kokkupõrget silmad kinni ja keskendus.

Valu sähvatas läbi pea nagu ajusse löödud peitel. Tüdruk surus seda tundes hambad risti, et paratamatult järgnevaid iiveldushooge paremini taluda.

Kokkupõrget ei tulnudki.

„Ära. Pane. Silmi. Kinni.”

Lõuapärad endiselt kokku pigistatud, sundis tüdruk kõigepealt ühe ja siis ka teise silma lahti. Hunt seisis tema ees, parem käsi Cinderi kõrva pihta sihitud hoobi pealt paigale tardunud. Mehe keha oli otsekui kivikuju – tüdruku sunnil. Hundi energia oli tuline ja käegakatsutav ning napilt käeulatusest väljas, Cinderi enda kuulaseväe kontrolli all.

„Lihtsam on nad kinni panna,” sisistas tüdruk vastu. Isegi need paar sõna panid ta meeltele tohutu koorma ja Hundi sõrmed jõnksatasid. Mees sõdis tüdruku vangistavale jõule vastu.

Siis libises Hundi pilk Cinderist mööda, samal ajal kui mütsatus abaluude vahele neiu komberdades ettepoole lennutas. Ta laup põrkas vastu mehe rinda. Hunt jõudis tardumusest vabaneda just õigeks ajaks, et aidata tal jalule jääda.

Thorne Cinderi selja taga kõkutas naerda. „Nõnda on lihtsam ka teistel sulle ligi hiilida.”

Cinder keeras end kannapealt ringi ja tõukas Thorne’i eemale. „See ei ole mäng!”

„Thorne’il on õigus,” märkis Hunt. Tüdruk kuulis ta hääles kurnatust, kuigi ei olnud kindel, kas see tuli lakkamatust lähivõitlusest või – pisut tõenäolisemalt – ärritusest, et pidi sellist amatööri treenima. „Silmade sulgemine muudab su haavatavaks. Pead õppima oma väge kasutama nii, et endiselt ümbritsevat tajud, oled selle keskel endiselt aktiivne.”

„Aktiivne?”

Hunt käänas kaela ragina saatel kummalegi poole ja raputas end siis lõdvaks. „Jah, aktiivne. Võib juhtuda, et peame korraga vastakuti olema tosinate sõduritega. Kui veab, suudad ehk kontrollida üheksat või kümmet – kuigi praeguses seisus on see optimistlik hinnang.”

Tüdruk kirtsutas ta suunas nina.

„Mis tähendab, et oled lugematute teiste ees haavatav. Peaksid suutma mind valitseda, olles samal ajal täielikult kohal, nii vaimselt kui ka füüsiliselt.” Ta astus kämblaga oma sassis juukseid katsudes sammu tagasi. „Kui isegi Thorne suudab sulle ligi hiilida, oleme paraja supi sees.”

Thorne sättis varrukaid. „Ära kunagi alahinda kuri­tegeliku geeniuse salalikkust.”

Plastist hoiukasti otsas jalgu ristav ja kaerahelbeputru pugiv Scarlet puhkes naerma. „Kuritegelik geenius? Oleme juba nädal aega üritanud välja mõelda, kuidas end salaja kuninglikku pulma nihverdada. Siiani on su suurim panus olnud uurida, milline palee katustest on kõige avaram, et su kullakallis kosmoselaev maandumisel kriimustada ei saaks.”

Seina ääres süttis paar valguspaneeli eredamalt põle-ma. „Nõustun täielikult kapten Thorne’i prioriteetidega,” teatas Iko läbi seintesse ehitatud kõlarite. „Kuna see võib olla minu suur võrgudebüüt, sooviksin võimalikult kaunis välja näha, tänan väga.”

„Hästi öeldud, kaunitar.” Thorne tegi kõlarite suunas silma, kuigi Iko sensorid ei olnud nii tundlikud, et seda lugeda. „Ja soovin teile ülejäänutele välja tuua Iko korrektset sõnakasutust minu poole pöördudes – kapten. Teil kõigil oleks temalt üht-teist kõrva taha panna.”

Scarlet naeris uuesti. Hunt kergitas vaimustuseta kulmu ja lastiruumi temperatuur kerkis klõpsudes paar kraadi kõrgemale, kui Iko meelitust kuuldes punastas.

Kuid Cinder ei teinud neist ühestki välja, kui leiget vett kulistas, Hundi manitsussõnad peas keerlemas. Ta teadis, et mehel on õigus. Kuigi Hundi kontrolli all hoidmine kurnas ta väe tilgatumaks, käis maalaste, näiteks Thorne’i ja Scarleti valitsemine tavaliselt sama lihtsalt kui androidi katkise sensori vahetamine.

Praeguseks oleks ta pidanud mõlemat suutma.

„Proovime uuesti,” teatas ta hobusesaba kõvemini kinni tõmmates.

Hunt laskis pilgul tagasi tüdrukule libiseda. „Peaksid äkki pausi tegema.”

„Kui kuninganna sõdurid mind taga ajavad, ei saa ma mingit pausi, või mis?” Cinder püüdis endas õlaringe tehes uut energiat leida. Peas tuikav valu muutus tuimemaks, kuid T-särgi seljaosa oli higist märg ja kõik lihased värisesid pingutusest, mida Hundiga võitlemine viimase kahe tunni jooksul nõudis.

Mees hõõrus meelekohta. „Loodame, et sa ei pea kuninganna tõeliste sõduritega kunagi vastakuti seisma. Usun, et meil võib olla lootust ta sortside ja eriväelaste vastu minna, kuid arenenumad sõdurid on hoopis teisest puust. Rohkem loomad kui inimesed – ja aju manipuleerimisele nad kuigi hästi ei reageeri.”

„Sest nii paljud inimesed reageerivad hästi?” pakkus Scarlet lusikaga kaussi kaapides.

Hundi pilk eksles tüdrukule ja miski ta pilgus leebus. Cinder oli seda pilku näinud sadu kordi alates ajast, mil mees ja Scarlet Rampioni meeskonnaga liitusid, kuid ikka tekitas see temas tunde, nagu segaks vahele millelegi intiimsele.

„Pean silmas, et nad on ettearvamatud. Isegi sortsi võimu all.” Mees vaatas taas Cinderi poole. „Või mõne muu kuulase. Geneetiline vormimine, mis teeb neist sõdurid, mõjutab nende aju samavõrd kui keha. Nad on ainukordsed, metsikud... ohtlikud.”

Thorne toetas end vastu Scarleti hoiukasti ja sosistas tüdrukule teeseldult: „Ta ikka saab aru, et ise on ta endine tänavavõitleja, kes end ikka veel Hundiks kutsub, eks?”

Cinder hammustas naeru summutades põske. „Veel üks põhjus, miks peaksin olema nii valmis kui võimalik. Sooviksin vältida samasugust napikat, kui see, mis Pariisis toimus.”

„Sa ei ole ainuke.” Hunt hakkas taas päkkadel õõtsuma. Cinder arvas alguses ekslikult, et see annab märku mehe valmidusest järjekordseks kahevõitluseks, kuid viimasel ajal hakkas ta uskuma, et niisugune Hunt lihtsalt ongi – alati liikumises, alati rahutu.

„Mis tuletab meelde,” ütles tüdruk, „et tahaksin veel neid uinutinooli hankida, kui kord uuesti maandume. Mida vähem sõdureid, kellega võidelda või kelle aju loputada, seda parem.”

„Uinutinooled, kirjas,” teatas Iko. „Samuti võtsin endale vabaduse programmeerida see käepärane mahaloenduskell. Viisteist päeva, üheksa tundi kuningliku laulatuseni.” Võrguekraan seinal ärkas väreledes ellu ja nähtavale ilmus hiiglaslik digitaalne kell, mis kümnendik­sekundi täpsusega aega nulli poole loendas.

Juba kolm sekundit selle vaatamist ajas Cinderi ärevusest iiveldama. Ta rebis pilgu numbritelt ülejäänud võrguekraanile, kus oli pooleli salaplaan Kai ja kuninganna Levana laulatuse peatamiseks. Vajaminevate varude loetelu oli kribatud ekraani vasakusse serva – relvad, tööriistad, maskeerimistarbed ja nüüd ka uinutinooled.

Ekraani keskel laiutas Uus-Pekingi palee joonis.

Paremas servas aga jaburalt pikk ettevalmistuste loend, millest polnud ainsatki punkti veel maha tõmmatud, kuigi nad juba päevade kaupa planeerisid ja sepitsesid.

Kõige esimene punkt oli Cinder ette valmistada hetkeks, mil ta peab paratamatult taas silmitsi seisma kuninganna Levana ja tema õukonnaga. Kuigi Hunt ei öelnud seda otse välja, teadis tüdruk isegi, et ta kuulase anne ei arene piisava kiirusega. Cinder hakkas arvama, et selle punkti rahuldavaks saavutamiseks kulub aastaid, ning neil oli jäänud vaid kaks nädalat.

Üldine plaan oli tekitada pulmapäeval suur segadus, mis võimaldaks neil tseremoonia ajal paleesse hiilida ja maailmale kuulutada, et Cinder on tegelikult kadunud printsess Selene. Siis nõuaks Cinder kogu maailma meedia silme all Levanalt krooni endale loovutamist, tehes nõnda ühe hoobiga lõpu nii laulatusele kui ka Levana valitsusajale.

Kõik, mis pidanuks sellele järgnema, oli Cinderi peas hägune. Ta kujutles sageli Kuu inimeste reaktsioone, kui nad avastavad, et nende kadunud printsess ei ole mitte ainult küborg, vaid ka täielik võhik kõiges, mis puudutas nende maailma, kultuuri, traditsioone ja poliitikat. Ainult teadmine, et ta ei saa mingil moel Levanast hullem valitseja olla, takistas teda selle koorma all kokku vajumast.

Cinder lootis, et ka kuulased näevad seda nii.

Klaasitäis vett loksus ta kõhus. Juba tuhandendat korda hiilis ta pähe fantaasia sellest, kuidas oleks ronida meeskonnale eraldatud narivoodi tekkide alla ja seal peidus püsida, kuni maailm unustab, et Kuu printsess üldse kunagi olemas oli.

Selle asemel pööras ta end ekraanist eemale ja raputas lihaseid. „Olgu, olen valmis uuesti proovima,” teatas ta end Hundi õpetatud võitlusasendisse sättides.

Kuid nüüd istus Hunt juba Scarleti kõrval ja tühjendas tüdruku pudrukaussi. Suu täis, langetas mees pilgu põrandale ja neelatas. „Kätekõverdused.”

Cinder laskis kätel rippu langeda. „Mis?”

Hunt viipas lusikaga tema suunas. „Võitlemine ei ole ainuke füüsiline pingutus. Võime üheaegselt tugevdada su ülakeha ja treenida ka vaimu. Püüa lihtsalt ümbritsevat tähele panna. Keskendu.”

Cinder põrnitses teda tervelt viis sekundit mornilt, enne kui põrandale laskus.

Ta jõudis just üheteistkümneni lugeda, kui kuulis Thorne’i end kastist eemale tõukamas. „Tead, lapsena pandi mind uskuma, et printsessid kannavad tiaarasid ja korraldavad teepidusid. Nüüd üht tõelist printsessi lõpuks kohates pean ütlema, et olen nagu väheke pettunud.”

Tüdruk ei teadnud, kas Thorne kavatseski teda solvata, kuid neil päevil ajas sõna „printsess” Cinderil viimse kui närvi pingule.

Järsult välja hingates tegi ta just seda, mida Hunt oli õpetanud. Ta keskendus, märgates samal ajal vähimagi vaevata endast mööda kokpiti poole liikuva Thorne’i energiat.

Tüdruk alustas parasjagu neljateistkümnendat kätekõverdust, kui sundis kapteni peatuma.

„Mis...?”

Cinder lükkas end üles ja vibutas ühe jala poolkaares ettepoole. Ta pahkluu lajatas vastu Thorne’i sääremarju. Poiss kukkus hüüatades ja maandus ühmatuse saatel selili.

Uhkusest särav Cinder heitis heakskiitu oodates pilgu üles Hundi poole, kuid mees ja Scarlet olid naermisega liiga ametis. Ta nägi isegi Hundi silmahammaste teravaid otsi, mida mees tavaliselt nii hoolikalt varjata püüdis.

Cinder ajas end püsti ja pakkus Thorne’ile kätt. Isegi poiss naeratas, kuigi seda täiendas valugrimass, kui ta oma puusa hõõrus.

„Kui oleme maailma päästmisega ühele poole saanud, võid aidata mul tiaarat valida.”