Читать книгу Karista ja lase surra - Mats Olsson - Страница 2

Ta soovis.

Kogu lugu.

Tänapäeval pole selles midagi kummalist või koguni tähelepanuväärset, aga nii see kõik algas.

Imelik oli hoopis see, et ma kõigest kohe aru ei saanud.

Ka tema ise ei saanud.

Või siis sai.

Seda on raske öelda.

Ühel hetkel oli ta selles kindel, teisel jälle mitte.

Tahtis.

Võib-olla.

Päris kindlasti.

Ei tahtnud.

Jah.

Raudselt mitte!

Eeei.

Või?

Ma olen alati taibanud, peaaegu kohe, peaaegu esimesest silmapilgust, esimesest naeratusest, enne kui nad ise on sellest aru saanud, aga tookord ei jaganud ma midagi, ja kui Ameerika mägede vagun aeglaselt ülespoole ronis, istusin ma vaikselt ja rahulikult, võib-olla veidi ootusärevalt, et siis meeleheitlikult vaguni külge klammerduda, kui see kohutava kiirusega kuristikku tormas.

Üldiselt ma teadsin, mida ma tahan, ma ei ostnud Ameerika mägedele piletit, ilma et oleksin hoolikalt kontrollinud selle marsruuti ja vagunite olukorda, kuid tema puhul läks kõik vastupidi: ehkki ma olen loomu poolest dominantne, jäin ma alla, minust sai ohvritall, kes kuulekalt tapalavale ronib.

Või siis pigem küll sokk.

Võib-olla olin ma roostes.

Viimasest korrast oli juba tükk aega möödas.

See oli küll kaua aega tagasi, siis, kui ma noorem olin, aga ma olin poksinud ja teadsin, et kui valvsus ja tähelepanu kas või sekundiks kaob, siis oled hetke pärast põrandal siruli ja pole sinust enam gongi kuuljat ega midagi.

Sel puhul võib kiiver kasulikuks osutuda.

Lisaks sellele, et ma alati teadsin, mida ma tahan, oli mul tavaliselt ka sündmuste üle täielik kontroll, ma seadsin end harva olukorda, kus oli risk jalgealune kaotada ja mitte oma saatust juhtida. Selles mõttes olin ma täpselt nagu Lars Lagerbäcki jalgpallimeeskond: kindlates olukordades väga tubli, võimaluse tekkides kärme seda realiseerima.

Sageli lasin seikadel oma tööelu juhtida, kuid säärastes seostes ei usu ma mingitesse juhustesse.

Ma ei usu, et midagi lihtsalt juhtub, see ongi võib-olla dominantse loomuse tegelik sisu.

Ehkki ühtegi sündmust ei saa sajaprotsendiliselt ette näha, on valmisolek ettenägematuteks olukordadeks parem, kui vähemalt oled püüdnud selleks valmistuda.

Kui ma taipasin, et ta ootab piitsutamist, valmistusin selleks nii hästi kui võimalik. Mõtlesin punkthaaval läbi kontrollnimekirja, mis oli mulle vägagi tuttav, sest ma olin selle ise koostanud.

Kõik peaks õnnestuma.

Kõik lendas täielikult kuradile.

Võib-olla oli see interneti süü.

Ma ei tea.

Aga kõik lendas täielikult kuradile, seda võis igaüks näha.

See oli alles algus.