Читать книгу Karista ja lase surra - Mats Olsson - Страница 6

Malmö

Oktoober

Hotelli tuli kõigepealt kaks politseinikku.

Üks neist oli pikk, tema nimi oli Börje Klasson, ta rääkis Smålandi murrakut. Teine oli lühike, tema nimi oli Anna Pärsson, ta rääkis Malmö murret ja peale selle hoidis kätt püstolikabuuril. Mõlemal oli peas pilotka.

Ööportjee, valgete juustega keskealine mees, kes rääkis mingi Balkani aktsendiga, oli helistanud oma ülemusele, unisele naisele, kelle nimi oli Helena ja kellel paistis mantli all pidžaama olevat, nii et meid oli kokku viis inimest, kes me sõitsime liftiga üles tuppa, kus Tommy Sandell oli uuesti magama jäänud, aga surnud naine oli niisama surnud nagu siis, kui ma sealt lahkusin.

Anna Pärsson esitas mõned küsimused, kes ma olen, mida ma Malmös teen ja kuidas ma Tommy Sandelli tuppa sattusin. Kuni Börje Klasson raadiotelefoniga rääkis, tuli ta minuga koos minu tuppa, vaatas ringi ja ütles siis:

„Jah, ta ei näinud just kena välja, aga tema näo tunneb ju ära.”

„Eks vist jah,” vastasin ma.

„Kas sa oled samuti muusik?” küsis ta ja osutas seina najal seisvale kitarrikohvrile.

„Ei.”

„Aga sul on kitarr?”

„Umbes nii, jah.”

„Mis su ninaga juhtus? Kas sattusid kaklusse?”

„Ei, jooksin kogemata vastu WC-ust. See oli kõva pauk. Ma käisin EMO-s ja lasin nina üle kontrollida. Sealt tulles ma nägingi, et tema toa uks ei ole korralikult kinni läinud.”

Ta noogutas, sirgeldas midagi märkmeplokki ja läks koridori.

Ma ei tea, kui palju politseinikke lõpuks kohale ilmus.

Hotelliesine ristmik suleti, ühte lifti tohtisid kasutada ainult politseinikud, ja üks teine vormis naispolitseinik pandi Tommy Sandelli toa ukse taha valvesse.

Ma olin viibinud seal toas kauem kui vajalik või koguni seaduslik, ent nüüd aeti mind välja. Istusin natuke aega oma toas, aga siis läksin alla fuajeesse ja vaatasin politseiautosid, politseinikke ja erariietes inimesi, arvatavasti olid need uurijad või kriminalistid. Kui ma õigesti lugesin, siis oli meeste ja naiste suhe enam-vähem fifty-fifty.

Gamla Västeri linnaosa väikesed tänavad on nii kitsad, et kui kaks kiirabiautot tahtsid välisukse ette pääseda, tuli enne mõned politseiautod mujale parkida. Kaks meest ja kaks naist läksid kahe kanderaamiga üles ja kui nad tagasi tulid, lamas ühel kanderaamil Tommy Sandell. Näis, et ta on ümberringi toimuvast ainult ähmaselt teadlik, kuid mulle tundus, et ta lehvitas mulle.

Teisel kanderaamil lamaja ei lehvitanud.

Lõpuks tuli minu juurde keegi naine. Ta nägi omapärane välja, ta oli üsna pikk, jalas kulunud, üleskeeratud säärtega sinised teksased ja tossud, seljas kurguni kinni nööbitud põlvini ulatuv helehall mantel. Tumedad poolpikad juuksed olid kammimata ja sassis, pead kattis väike ümmargune kübar. Pruunid silmad olid ärksad ja uudishimulikud. Ta võis olla nii kolme-neljakümnene.

„Sina oled siis Henry?” ütles ta küsivalt ja tõstis mingi lipiku silme ette, justkui vajaks ta lugemisprille, aga on liiga edev, et neid kasutada, kui tal need ka olemas on. Enne kui ma teda parandada jõudsin, lausus ta: „Ei, siia on kirjutatud Harry. Kas sina oled Harry?”

„Svensson,” vastasin ma. „Harry Svensson.”

„Minu nimi on Eva,” ütles ta. „Kas tahad, et läheme üles sinu tuppa, või räägime siin?”

„Siin.”

Ta istus minu kõrvale tugitooli, sirutas jalad pikalt ette, hingas sügava ohkega välja ja urgitses parema käe väikese sõrme küünega midagi hammaste vahelt.

„Jah, mõnikord läheb ka sedamoodi,” ütles ta. „Tundub, et sellest tuleb pikk jutt. Või siis on kõik päevselge. Kas sa tunned teda?”

„Ei, ma ju tean, kes ta on, me oleme aastate jooksul kokku puutunud, aga … ei, ma ei saa öelda, et ma teda tunneksin. Oli puhas juhus, et me eile õhtul Bastardis kohtusime, mul polnud aimugi, et ta Malmös esineb.”

„Kas sa oled seal söönud?”

„Kus?”

„Bastardis.”

„Ei, seekord ei õnnestunud.”

„Kõik räägivad sellest, aga ma pole seal veel käinud. Ja ma ei teagi, kuidas seda hääldada, kas nii nagu rootsi keeles ’Ba-STARD’, või inglise moodi ’Bäästörd’.”

Kui Anna Pärsson oli rääkinud laia ja mitmeski mõttes tüüpilist Malmö murret, siis Eva dialekti seostasin ma „maanteest lõuna poole” jääva Svedala ja Trelleborgi kandiga, jäi mulje, nagu oleks ta pärit maalt.

„Vabandust,” ütles ta ja sirutas käe. „Minu nimi pole lihtsalt Eva, minu nimi on Eva Månsson ja ma olen Malmö politsei kriminaalinspektor.”

Me surusime kätt. Tema käepigistus oli kindel ja meeldiv. Ma poleks elu seeski osanud arvata, et ta on kriminaalinspektor.

„Ja mis pagan sinu näoga juhtus?” küsis ta.

„Lõikasin sisse, kui habet ajasin,” vastasin ma.

„Oh kurat küll,” ütles ta ja vaatas mind umbusklikult.

„Ei, ma tegin nalja, ma jooksin vastu ust pärast seda, kui olin habet ajanud.”

„Sa ikka tead, et ustel on olemas käepidemed, eks? Muide, kas neil siin kohvi on? Midagi, mis juua kõlbaks, ja mitte mingit rebasekust.”

„Jah, neil on seal eemal automaat, ma võin tuua, kui soovid. Piima? Suhkrut?”

„Musta,” ütles Eva Månsson.

Hommikusöögisaali kõrval kohviautomaadi kohal olid Mel C ja Wayne Gretzky raamitud autogrammid, Magnus Härenstam oli tänuks hotelli personalile endast koguni pildi joonistanud. Vajutasin kummalegi topsitäie üllatavalt joodavat kohvi ja kui ma tagasi läksin, oli Eva Månsson mantli seljast võtnud – see nägi välja väga second hand – ning selle üle tugitooli käetoe riputanud. Mantli all oli tal roosipildiga pluus, mis tõi meelde kantrimuusika või võib-olla rockabilly, sellele vihjasid ka üleskeeratud säärtega teksased. Ja seal kumbki oma tugitoolis istudes arutasime veel üks kord läbi kõik selle, mis oli juhtunud, mida ma Malmös teen (selles küsimuses olin ma üsnagi ebamäärane), kuidas ma Sandelli ja surnud naise avastasin ja kas ma olin toas midagi puudutanud. Ma ütlesin, et ei puudutanud toas mitte midagi, ja see oli tõsi: ma ei puudutanud midagi, ma tegin ainult pilte. Kui ma Tommy Sandelli istuli tõmbasin, siis olin ma teda muidugi puudutanud, aga minu meelest ei saanud seda puudutamiseks pidada.

„Selleks korraks oleme vist lõpetanud,” ütles Eva. „Räägitakse, et nad serveerivad seal kurat teab milliseid loomade kehaosasid.”

„Mida?”

„Räägitakse, et kurat teab milliseid.”

„Kus? Kes?”

„Seal restoranis, kus sa ei söönud.”

„Ah nii, nojah, seda ma ei tea,” ütlesin ma.

„Võib-olla mõtlesid millegi tähtsama peale?” lausus ta.

Ma vaatasin kõrvale. Mida ta teab? Mida ta selle küsimusega taotles?

Vahetasin teemat. „Ainult üks asi veel, ma olen ajakirjanik.”

„Eks meil kõigil ole omad probleemid.”

„Või õigemini, ma olin ajakirjanik, ma tulin töölt ära, aga sellest loost ei saa ma loobuda, ma pean sellest kirjutama. Ma olen juba toimetusega kokku leppinud.”

„Me elame vabal maal,” vastas ta. „Kui ma viimati üle kontrollisin, siis oli meil ajakirjandusvabadus.”

„Lihtsalt sulle teadmiseks,” ütlesin ma.

Ta lõi märkmeploki kinni ja pistis selle teksaste tagataskusse, me tõusime püsti ja andsime teineteisele kätt.

Ta heitis mantli üle õla ja ma suundusin koos temaga ukse poole.

„Kas sa olid Bastardis üksi?” küsis ta järsku.

„Üksi?”

„Jah, või olid seal koos kellegagi?”

„Ei, aga sel pole ju … ei, ma ei olnud üksi. Ma olin seal ühe tuttavaga, või õigemini sain seal ühe tuttavaga kokku.”

„Ahah, jah,” ütles ta säärase tooniga, nagu oleksin ma öelnud midagi kahtlast. „Minu meelest ütles keegi hotellis, et sa said siin fuajees kellegagi kokku, või hotelli ees tänaval.”

„Jah, võis küll olla,” ütlesin ma ja taipasin isegi, kui jabura või süüdlasliku mulje see jätab.

„Keegi tuntud inimene?” jätkas ta. „Mõni kuulsus? Sa tunned ju Sandelli.”

„Ei usu,” ütlesin ma. „Ühesõnaga, ma ei usu, et sa teda tunned, ja tegelikult ei tunne ma ka Tommy Sandelli.”

„Ei-ei, see ei puutu ju minusse, keda sa tunned või kellega Malmös kohtud,” ütles ta, naeratas, pööras ringi ja astus uksest välja.

Ma needsin iseennast mõttes selle eest, et saatsin teda pilguga.

Esiteks sellepärast, et ma ei teadnud, mida öelda, kui ta veel kord küsib, kellega ma Bastardis olin, või mis politseil sellega pistmist on, teiseks aga selle pärast, et tahes-tahtmata olin ma märganud tema väga liibuvaid teksaseid.

Püüdsin mitte mõelda hotellitoas oleva kitarrikohvri sisule.

Kuna oli laupäev, siis oli ajalehe eriväljaande tegemine põhimõtteliselt võimatu. Ma polnud tegelikult kindel, kas Tommy Sandell on üldse piisavalt suur täht, et seda ära teenida, ta polnud ju isegi surnud. Kuigi ta oli osalenud televisiooni ühislaulusaates, bingolotos ja muusikasaadetes, polnud ta mingi eriline kuulsus. Aga on selge, et „Kuulus rokilaulja” ajalehe esiküljel on alati kindel kaart, ehkki Sandell on nüüd bluusilaulja, või enda silmis hoopiski kunstnik.

Kes oli tema kõrval lamanud surnud naine, seda ei teadnud keegi, isegi mitte Tommy Sandell.

Naine oli vaevalt väärt äramärkimist.

Hommikul kakskümmend kaks minutit pärast üheksat pandi esimene tekst veebilehele.

Kõige üleval oli pilt politseiautodest ja piirangulintidest Mäster Johani ees, pilt oli üsna dramaatiline, sest see oli tehtud öisel ajal. Politseiautode sinised vilkurid pimeduses annavad kõikidele fotodele põneva varjundi, need ei pruugi sugugi olla tehtud New Yorgis, piisab Malmöstki.

Alles pärast lõunat noppisid teised ajalehed muusiku ja surnud naise loo üles, nende veebilehtedele ilmusid tekstid, aga keegi polnud asjaga nii hästi kursis kui mina, ma olin ju praktiliselt algusest peale kõike kõrvalt näinud.

Kõik teised, sealhulgas koguni riiklik uudiste agentuur TT, olid sunnitud tuginema politsei pressiesindajale, kes neljal või viiel erineval viisil teatas põhimõtteliselt üht ja sama: „ei kommenteeri”. Keegi ei maininud Tommy Sandelli nimepidi.

Umbes sel ajal ilmus toimetusest kohale fotoaparaadiga veebipäkapikk, kes minuga Mäster Johani sissekäigu ees intervjuu tegi.

Öine vihm oli lakanud, selges sinises taevas säras päike, mis andis vähemalt valgust, ehkki mitte sooja.

Selleks ajaks olin ma duši all käinud, riideid vahetanud, nina pealt plaastri ära rebinud ja vati ninasõõrmetest välja tõmmanud. Aga nina oli endiselt paistes ja valet värvi, ja kulmu peal oli plaaster veel alles. Pearätiga meditsiiniõde oli öelnud, et pean selle kaheks ööpäevaks kohale jätma.

Veebimees oli endine reporter, kellega ei osatud toimetuses eriti midagi peale hakata, niisiis koolitati ta ümber telemeheks. Ta ei tulnud kaameratega kuigi hästi toime, nii et tund aega hiljem tuli meil lõik uuesti võtta, sest ta oli unustanud mingile nupule vajutada.

Kuid veerand neli pärastlõunal võis mind näha liikuvatel piltidel mõrvakoha juures. Ma osutasin enda taga olevale majale ja rääkisin, mis juhtus. Aga ma ei öelnud, et Sandelli ja laiba leidsin mina, seda tahtsime hoida järgmise päeva paberlehe jaoks, väljaanne on pühapäeviti alati mahukam, ja see oli stoori, mis peaks uudishimu tekitama.

Otsekohe sain sõnumi Carl-Erik Johanssonilt:

„Mis su ninaga juhtus?”

Kohale oli hakanud ilmuma teiste ajalehtede ja telekanalite kriminaalreportereid, mina istusin aga oma toas ja kirjutasin kohtumisest Tommy Sandelliga Bastardis ning sellest, kuidas ma juhuslikult avastasin ta laiba kõrvalt voodist.

Kui Carl-Erik Johansson oli ärganud ja tegutsema hakanud, oli toimetuse juhtkond kindlalt otsustanud avaldada meie pühapäevases lehes kogu stoori koos nimede ja muuga. Mõtlesin vanast harjumusest „meie”, sest olin küll töölt lahkunud, aga vanadesse rööbastesse on lihtne tagasi langeda. Pärast varahommikust nõupidamist oli toimetuse juhtkond otsustanud maksta mulle esimese paljastuse eest kakskümmend viis tuhat, iga järgneva selleteemalise artikli eest aga kaksteist kuni viisteist tuhat sõltuvalt kirjutise sensatsioonilisusest või eksklusiivsusest. Nõustusin tingimustega ja liitsin veebiklipi sama lepinguga.

Pühapäev ei ole Malmös ajalehtede jaoks hea päev.

Kui olin linnas ringi tuuritanud ja avastanud, et kõik kohad, mis tavaliselt ajalehti müüvad, on veel kinni, tuli mul minna rongijaama. See on tänapäeval hoopis teistsugune kui vanasti. Enamik ronge peatub nüüd maa all ja ajaleheputka asub niinimetatud klaashallis.

Ma oleksin võinud muidugi ka netis lehti lugeda, aga ma olen seda vanamoodsat usku, et midagi pole tõeliselt olemas enne, kui oled saanud seda lugeda füüsiliselt käes hoitavast lehest.

Minu uudis oli vallutanud esiküljed. Viimasest säärasest korrast oli juba tükk aega möödas.

Lehes oli neli lehekülge minu teksti ja pilte, mis nägid trükitult veidi udused välja, ja lisaks veel kaks lehekülge Tommy Sandelli elu ja karjääri kohta.

Surnud naisest ei olnud kuigi palju juttu, loomulikult oli põhjus selles, et keegi ei teadnud, kes ta oli või miks ta seal oli.

Öise vahetuse portjee Marko Vidic ütles, et Tommy Sandell oli saabunud suure seltskonnaga, nad võtsid fuajee tugitoolides kohad sisse ja tellisid õlut ning veini. Hotellil ei ole traditsioonilises mõttes baari, seetõttu oli ta hõivatud klaaskapiga, kus alkoholi hoiti, ega teadnud täpselt, kes Sandelliga kaasas olid, millal seltskond laiali läks või kes mehega üles numbrituppa läksid.

„Neid oli kümme-kaksteist inimest,” ütles ta. „Ma ei tea, millal Sandell ära läks. Kui ma käin WC-s või pean midagi kabinetist tooma, võib kes tahes liftiga või trepist üles oma tuppa minna, ilma et ma seda näeksin,” ütles ta.

Jah, minagi olin seda mitu korda teinud.

Vidic ei näinud ka seda, kas keegi lahkus hotellist.

Lugesin ajalehe jaamahoones pingi peal istudes läbi ja hotelli tagasi jõudes kohtasin fuajees esimesena Kutsikat. Õigupoolest on tema nimi Tim Jansson ja ta on üks noist uutest ajakirjanikest, keda ajalehetoimetused kõikjal üle maailma jumaldavad, sest teda ei huvita uudis, oluline või põnev kirjutamisteema, teda huvitab ainult see, mitu klikki tema lühisõnumist produkt veebis genereerib.

Suurem osa sellest, mida ta kirjutas, oli vale.

Juba tükk aega enne töölt lahkumist olin ma püüdnud sellele tähelepanu juhtida. Igaüks võis seda näha ja mõista, kuid juhtkond arvatavasti ei hoolinud sellest, või siis kulus kogu aeg veebiklikkide kokkuarvestamise peale, nii et keegi ei jõudnudki sellega sisuliselt tegeleda.

Teda kutsuti Kutsikaks, sest ta oli nii noor. Ta nägi välja nagu kaheteistaastane, hüppas ja klähvis nagu mänguhimuline kutsikas. Olin saanud Kutsika saabumise kohta sõnumi. „See on nii hea stoori, et meil tuleb eliitsõdur kohale saata,” kirjutati SMS-is.

Kutsikal olid jalas poole tagumiku peal rippuvad heledad teksased ja seljas lühike ning liibuv T-särk, mis jättis naba nähtavale, pea oli paljaks aetud ning ees olid tal siniste klaasidega hiiglaslikud kumerad wraparound-prillid.

„Auh!” ütlesin ma temast möödudes.

See oli minu tavaline tervitus talle, ta ei saanud sellest kunagi aru.

„Mul on käsil fantastiline asi,” ütles ta.

Kõik tema asjad olid tema jutu järgi fantastilised.

„Saan kokku uurimisrühma juhiga, mees lubas ainult mulle eksklusiivselt kogu stoorit,” ütles ta. „See võib olla sama kurjategija, kes siin Malmös ringi jooksis ja tulistas.”

Mul polnud südant talle öelda, et selle kuriteo uurimisrühma juht on naine, nii et kellega iganes ta läheb „kogu stoori” saamiseks kohtuma, ei ole see uurimisrühma juht. Kui Kutsikas tahab kogu stoorit, võib ta lugeda selle päeva ajalehte, ent tänapäeva noortele ajakirjanikele on see tüüpiline – nad ei loe ajalehti. Ja kui isegi meie ise ei loe ajalehti, siis kuidas saaksime inimestelt selle eest raha nõuda, et nemad seda teeksid?

Mul oli plaanis kokku saada Tommy Sandelli turnee juhi ja korraldaja Krister Jonsoniga.

Möödas oli peaaegu kaks ööpäeva, aga kui me kohtusime Bull’s Eye pubi ees, mida Malmös Bulleniks kutsutakse, olid tal seljas täpselt samad riided mis reede õhtul, kui ma nägin teda Tommy Sandelli Bastardist minema viimas.

Mõtlesin, kas ta värvib oma juukseid, need olid süsimustad. Sel juhul kummaline tegu, sest muidu ta ju oma välimusest ei hoolinud. Kui ma Bullenisse jõudsin, istus ta suure õlleklaasi ja sigaretiga juba terrassil.

„Kas me ei võiks sisse minna?” küsisin ma. „Siin on päris külm. Malmös on alati nii niiske.”

„Ma teen suitsu lõpuni,” vastas ta.

Nii kaua kui ma mäletasin, oli ta alati olnud Rootsi muusikaelu ääremaadel. Seitsmekümnendatel mängis ta bassi ühes Göteborgi progebändis, seejärel oli mingis hardrock-bändis ja tekitas omale Rod Stewarti soengu. Kaheksakümnendatel mängis ta bluusi ühe Norrlandi muusikuga, kelle nime ma olen unustanud, kuid nüüdsel ajal oli ta põhiliselt tuntud turneekorraldajana.

Sel pärastlõunal me pubisse sisse ei jõudnudki. Ta suitsetas ära peaaegu terve paki punast Prince’i, mis ta oli ilmselt ostnud välismaalt, sest paki peal oli tekst „Smoking kills”, ja jõi jutuajamise jooksul ära neli suurt õlut. Vestlusesse tekkis ainult korraks paus, kui üks ajalehefotograaf mööda läks ning Jonsonist ja minust pilti tegi.

„Kuidas sulle tuli mõte Sandelliga turnee korraldada?” küsisin ma. „Kes teda küll vaatama tahaks tulla?”

„Üllatavalt paljud,” vastas ta. „Eriti maakohtades. Nad ei ole kuigi nõudlikud, kui nii võib öelda. Ja kui kunagi oled mõne hitiga maha saanud, mis siis, et kuradi ammu, tuleb rahvas kohale. Nende jaoks pole oluline. Ja kui oled telekas esinenud, siis toob see suvalise pubi rahvast täis. Tommy on ju televisioonis esinenud, hitte pole tal just olnud.”

„Aga sa tead sama hästi kui mina, et ta on ebausaldusväärne.”

„Nojah, muidugi on see õnnemäng. Eks joomist tuleb kontrolli all hoida, kaks külma õlut hommikupoole, kui sõitma hakkame, kaks lõuna ajal ja kolm-neli enne mängu.”

„Mis reedel valesti läks?” küsisin ma, tõstsin krae üles ja pistsin käed taskusse, et sooja saada. Oleksin tahtnud, et mul oleks müts, või siis samasugune paks Rod Stewarti soeng nagu Jonsonil.

„Ta jõi liiga palju. Jäi muidugi ropult täis. Sa ju nägid teda hotelli juures kõrtsis, ta oli juba siis peaaegu pilditu. Ja sellest on kahju, kogu turnee jooksul on ta esinenud igasugustes urgastes, kui nii võib öelda, aga Malmö KB on siiski veidi prestiižikam koht.”

Ta süütas koni otsast uue sigareti, heitis juuksed üle pea – kui arvestada, et ta oli neljakümne ja viiekümne vahel, siis olid tal uskumatult paksud juuksed, kui need nüüd ikka olid ehtsad – ja ütles:

„Lisaks oleks selle eest hästi makstud.”

„Kui palju te esinemise eest saate?”

„Odav värk. Arve järgi kümme-viisteist muudes kohtades, KB-s oleksime saanud kolmkümmend viis. Ma ei teagi, mis edasi saab, nad ei taha muidugi maksta, nagu öeldakse.”

„Ja kui palju sina saad?”

„Viisteist protsenti. Tuleb ots otsaga välja. Kulusid on vähe. Tommy elab hotellis, mina mängin bassi ja Klots trumme. Õigupoolest elas Tommy igal pool motellis, ainult Malmös nõudis ta paremat hotelli. Mis seal ikka. Mul olid mõned hotellikupongid, tellisin netist ja maksin kohe ära, siis ei tulnudki nii kallis.”

„Aga sina ja Klots?”

„Jah?”

„Kus teie elate?”

„Meie elame bussis. Ma olen juba aastaid bussis elanud. Klots on hea bluusitrummar, ta pole luksuslike turneedega harjunud, nii et tal on ükskõik, kui nii võib öelda. Ma ei võta mängimise eest lisaraha. Klots saab tuhat krooni peo peale. Niimoodi jah.”

Klotsi õige nimi oli Roger Blomgren ja ta oli mänginud paljudes bluusi- ja rockabilly-bändides. Hüüdnimel oli loomulikult oma põhjus. Ta oli väike ja tugev, ja eemalt vaadates paistis ta niisama pikk kui lai.

„Kus Klots praegu on?”

„Ei tea. Politsei juba rääkis meiega, nii et eks me vist sõidame koju Hagforsi ja ta läheb sealt rongiga Stockholmi. Tavaline värk, kui nii võib öelda.”

„Mis reedel juhtus? Kas sa nägid tüdrukut, kes Sandelli voodis oli?”

„Ei, ei näinud. Sain Sandelli esinemiskohta, aga siis taipasin, et ta ei suuda mängida. Ta pillas suupilli maha, kitarr oli tagurpidi kaelas, ja kallas endale aga veini sisse.”

„Aga kus ta võis tüdrukuga tuttavaks saada?”

„Pole aimugi. Ma toon omale veel ühe õlle, siis ma räägin sulle.”

„Ei, las ma teen sulle välja.”

Mõnus oli pääseda siseruumidesse, ehkki vaid selleks lühikeseks ajaks, mis baarmenil kulus uue õlleklaasi täitmiseks.

Krister Jonson oli järgmise sigareti põlema saanud ja võttis enne jätkamist õlleklaasist kolm suurt lonksu.

„Sa tead, milline Tommy on. Muidugi. Sa tead, et ta räägib pidevalt daamidest, „tõelistest daamidest”,” ütles Krister Jonson ja matkis Tommy Sandelli kõrgelennulist väljendusviisi.

„Ta tõmbab naisi ligi.”

„Võtame näiteks sinu reedese donna. Tommy muudkui jahvatas, et see naine on sinu jaoks liiga kena ja tegelikult peaks hoopis tema seda tibi panema.”

„Ahah,” laususin ma ja mul läks tuju veelgi rohkem ära, sest paistis, et niihästi politsei kui ka Krister Jonson mõtlevad Ulrika Palmgreni peale.

„Aga kas ma tohin midagi öelda?” küsis ta toonil, mis ei nõua vastust, sest ta kavatses seda öelda hoolimata sellest, kas ma tahan teada või mitte.

„Kõik on bullshit.”

„Bullshit?”

„Bullshit.”

„Mis mõttes?”

„Kõik on läbi, sellel rindel on tema mäng mängitud, niimoodi jah.”

„Mäng mängitud?”

„Tal ei tõuse, kui nii öelda,” ütles Krister Jonson.

„Ah nii …?”

„Ja võib-olla see ajabki mind Sandelli puhul kõige rohkem marru. Ma olen … jah, ma olen mänginud koos endiste vangide, varaste, pedede, heroiinikute, hašipäkapikkude ja pedofiilidega, kui nii öelda, aga ma ei ole kunagi mänginud koos sihukese staaritsejaga nagu Tommy Sandell. Meie Klotsiga rabame, laadime peale ja maha, ja tema istub veinipudeli ja kahe-kolme „daamiga” riietusruumis, räägib bluusist ja luulest ja armastusest ja sellest, kui ilusad käed naistel on ja et kas ta tohiks neid alasti maalida, neil on ju nii ilusad kehad. Naised on kõigega nõus, lähevad temaga kaasa ja võtavad riidest lahti, ja siis ta teeskleb, nagu ta maaliks neid, kui ta muidugi suudab.”

„Kas sa midagi süüa ei taha?” küsisin ma. „Kui ma õigesti mäletan, siis teevad nad siin pagana head sealiha sibulakastmega.”

„Ei, pole vaja, õlu täidab kõhtu ja on tervislik. Muidugi, jah.”

Ta vaatas tervislikku ja kõhtu täitvat õlut ja ütles:

„Ja ma ei saa neist aru.”

„Kellest?”

„Tibidest. Naistest. Tavaliselt tulevad kontserdile ju tõelised vanad harakad, eriti siis, kui tuuritad vana, kuuekümnendate aastate bändiga. Muidugi, jah. Neil on üks originaalliige, kes mängib bassi, siis on mõned Manchesteri tööbüroost leitud heidikud, aga maal tõmbavad nad ikkagi publikut, ja kontserdile tulevad vanad harakad, kes meenutavad oma noorust ja usuvad, et mahuvad endiselt oma noorpõlveaegsetesse riietesse. Ja nad näevad õudsed välja, kogu kuradi inimsoo pärast hakkab häbi. Aga Sandelli puhul on alati kohal värsked tibid, kui nii võib öelda.”

Ta jõi õlleklaasi tühjaks.

„Aga tal ei tõuse. Ma olen teda aidanud …”

„Oled aidanud tal tõusma saada?”

„Tõusma?”

„Jah, et tal jälle tõuseks?”

„Ei, aga ma tellisin netist väikesi siniseid tablette, tema ei taipa internetist tuhkagi. Ja arsti juurde minemisest ta keeldus, pidavat tema mainet kahjustama. Aga ma ei tea, kas isegi Viagra aitas, sest ta on õigel ajal alati nii kuradi purjus, ja siis tablett ei toimi. Ja ometigi seisavad nad tal lava ees, ja ometigi tulevad nad tema riietusruumi, kurat, see on täiesti jabur värk.”

„Kui nii võib öelda,” ütlesin ma.

„Mida?”

„Ei midagi.”

„Muidugi, jah.”

„Nii et sa ei näinud teda reedel selle tüdrukuga või mõne teise tüdrukuga?” küsisin ma.

„Ei, nägin küll, ma nägin ju toda, kes kõrtsis oli, aga ma usun, et ta jäi täis ja läks koju. Ta paistis üsna pehme olevat, Sandell tõmbab ka palju selliseid joodikeitesid ligi. Ma ei tea, kes see naine oli, pole teda kunagi varem näinud. Ja mängukohas vahtisin ma ju rohkem omanikku, ta oli sitta moodi tige, kui nii võib öelda. Keegi kutsus Tommyle takso, terve kamp sõitis tagasi hotelli, aga ma ei tea, kes need olid. Me laadisime Klotsiga tavaari maha, sõitsime sadamasse uusehitiste piirkonda ja heitsime autos magama. Muidugi, jah. Ma olen seal autoga palju parkinud.”

„Kõlab üsna hubaselt.”

„Jah, vanades Mersu-bussides saab istmed kenasti alla lasta,” ütles Krister Jonson, suutmata nagu tavaliselt irooniat märgata või ära tunda.

„Aga ühte asja ma tean: mis iganes ta naisega voodis ka ei teinud, ei üritanud ta teda keppida.”

„Naisel olid kõik riided seljas,” ütlesin ma.

„Ahah, no siis ei püüdnud ta naist isegi maalida, sest muidu oleks ta alasti olnud,” ütles Krister Jonson.

„Ta on võib-olla nagu Bill Wyman?”

„Stonesi oma või?”

„Räägiti ju, et Bill Wyman on maganud umbes kümne tuhande naisega, aga Keith Richardsi memuaaride järgi kutsus Wyman tüdrukud lihtsalt oma hotellituppa teed jooma. Ja siis kirjutas nende nimed märkmikku üles.”

„Mis sa räägid?”

„Kuulsuste kohta on ju palju selliseid legende, korvpallimängijatest räägitakse neid samuti, näiteks Magic Johnsonist ja Wilt Chamberlainist,” ütlesin ma. „Chamberlaini käes olevat mingi mitteametlik rekord, aga kes seda täpselt teab.”

„Ei, kes seda teab. Ei tea,” ütles ta mõtlikult.

„Kas võtad veel ühe õlle?” küsisin ma.

„Ei, mul on vaja veel pikk maa sõita, kui nii võib öelda,” ütles ta ja tõusis püsti.

„Hoiame kontakti,” ütlesin ma.

„Muidugi, jah.”

Krister Jonson süütas uue sigareti, hakkas jalakäijate tänava poole minema ja keeras siis paremale, et auto ära tuua. Läksin Bullenisse sisse, tellisin sealiha sibulakastmega ja suure õlle.

Sellest saadik, kui ma noor olin, polnud siin palju muutunud, ainult publik oli vanemaks jäänud.