Читать книгу Karista ja lase surra - Mats Olsson - Страница 4

Malmö

Oktoober

Minu lahkumishüvitise hulka kuulus ka üks ajalehe vanadest autodest ja sel saatuslikul päeval, kui ma Stockholmist lõuna poole hakkasin sõitma, oli Rootsi nii hall, trööstitu ja inimtühi, et see nägi välja nagu endisaegne Nõukogude Liit. Ma pole küll endises Nõukogude Liidus käinud, aga seda võib ju ette kujutada.

Ulrika oli olnud väga selgesõnaline, mida ta tahab, või siis ei taha. Meilid olid vastuolulised ja ma kirjutasin lõpuks, et tulen Malmösse ja siis vaatame, mis juhtub, kõik selgub kohapeal. Otsustasin, et võtan igaks juhuks vaibaklopitsa kaasa, see ei võta ju üldse ruumi ja oli mõnel korral vägagi käepäraseks osutunud.

Vaibaklopitsat polnud ma mitte kordagi vaiba kloppimiseks kasutanud. See oli tehtud punutud rotangist ja reisis vanas kitarrikohvris. Kui seda õigesti kasutada, jätab see ihule üsna kenad, südamekujulised vorbid.

Tundsin ennast nagu seitsmekümnendate aastate Prantsuse filmi „La Fessée” kangelane, film jutustab mehest, kes sõidab tellimusi täites ringi ja piitsutab inimesi. See on üsna üheülbaline film, mida ma kõigest hoolimata käisin Londonis ühe nädala jooksul kolm korda vaatamas, kui olin seitseteist ja oleksin tegelikult pidanud piletiraha muude, vajalikumate asjade peale kulutama.

Mul ei olnud võib-olla väga suuri ootusi, aga kui ma kord olin otsustanud lõuna poole sõita, võis selle põhjuseks olla ka asjaolu, et viimane kord oli olnud ammu, liiga ammu.

Rohkem kui aasta tagasi, võib-olla koguni kaks. Jessicaga. Oli ta nimi Jessica? Võib-olla Johanna? Josefin? Ei, Jessica. Ta oli Stockholmis oma firmaga konverentsil, baarileti ääres viis üks asi teiseni ja märgusõna „sõnakuulmatu” lakkas kehtimast laupäeva hommikul, kui ta muretses põhiliselt selle pärast, kui kaua jäljed ta kehal veel püsivad.

„Neid on kodus natuke raske seletada,” ütles ta.

Ta polnud mulle rääkinud, et ta on abielus.

Aga temaga oli lihtne, tal ei olnud vaja oma vajadusi ja tundeid mõista või põhjendada, ja ta ei tahtnud karistust oma mõtete eest. Ta tahtis lihtsalt seiklust. Kuid tema nimi oli Johanna. Või Jessica. Ma ei tea, kust ta pärit oli.

Ma ei tea, olin nii sügavale mälestustesse vajunud, et sõitsin liiga kiiresti, ja Linköpingist põhja pool peatas mind naispolitseinik, kes tuli oma autost välja ja ütles:

„Sõitsite natuke liiga kiiresti.”

„Olin oma mõtetes,” vastasin ma.

Mõtete hinnaks oli 2500 krooni kiiruse ületamise eest.

Malmösse jõudes möllisin end Gamla Västeri linnaosas Mäster Johani hotelli. Tegin Ulrikale ettepaneku, et kohtume hotelli lobibaaris, sealt võiksime minna Bastardi sööma või lihtsalt mõne joogi võtta. Bastard oli alles hiljuti avatud restoran, üks sellistest, kus söögitegemiseks kasutatakse ära terve siga alates sabaotsast kuni kõrvadeni, suupisteks võis joogi juurde tellida koguni sea kurgumandleid kaneeli ja suhkruga, ja keegi rääkis, et mõnikord pistavad nad efekti mõttes kokteilipulga otsa seasilma. Aga võib-olla olid need lihtsalt jutud.

Kui me kohtusime, siis kõhklesime, kas suruda kätt, kallistada või viia läbi too kummaline põsesuudluseteater, niisiis kukkus välja imelik teineteise käsivarre puudutamine, naeratamine ja pilgu kõrvale löömine.

Vähemalt tema puhul.

Ta näis närveerivat.

Naeris veidi teeseldult iga asja peale, aga kui hakkasime Bastardisse minema, võttis ta mul käe alt kinni.

Kui ukse avasime, lõi meile vastu soojus ja ahvatlev toidulõhn, ja esimene, keda ma nägin, oli Tommy Sandell. Või siis nägi tema mind, sest ta pistis üürgama:

„Svensson! Harry Svensson! Kuidas sa siia sattusid? Ja kes see võluv noor daam on?”

Ta istus uksest vasakul suure laua taga, mis oli täis klaase ja veinipudeleid, ja tema kaaslaseks oli kergelt purjus naisterahvas, kelle välimus reetis mõõdukat alkoholismi. Tommy Sandell ajas end ebakindlatel jalgadel püsti ja tuli meie juurde.

„Svensson!” ütles ta ja raputas entusiastlikult mu kätt.

„Sandell,” vastasin ma mitte niisama entusiastlikult, ja märkasin, et ta on mind juba unustanud ja näeb üksnes Ulrikat.

„Ja mis noore daami nimi on?” küsis ta Ulrika kätt võttes ja seda suudeldes. „Oh, kui võluv, ma armastan naise käsi. Mis oleks maailm ilma naise käteta?”

Ulrika oli nähtavasti meelitatud.

Sandellil oli peas laiaääreline valge õlgkübar, jalas kulunud teksased ja mõne kallima firma saapaid meenutavad koopiad, seljas peaaegu nabani avatud lohmakas valge särk. Ühesõnaga, ta nägi välja nagu tavaliselt. Ta oli hakanud kandma tumedaid prille, kuid need olid libisenud ninaotsale ja paistis, et võivad sealt iga hetk maha kukkuda.

„Kuidas teil Malmö maakate hulgas läheb? Kas olete täna juba tuhleid söönud?” küsis ta, püüdes nagu tavaliselt meie kohtumistel Skåne murrakut rääkida, aga jättis sellega täieliku idioodi või joodiku mulje. Minu meelest oli ta mõlemat. „Kas täna õhtul on mõni jalkamatš?”

„Kas sul esinemist ei ole?” küsisin ma.

„On, aga tead, enne tuleb bluusiakusid laadida, saada kätte õige tunne, tead ju, kuidas sellega on.”

„Suurepärane,” vastasin ma.

„Ja sina ise, Svensson, kas oled hakanud kitarri mängima?” küsis ta ja osutas kitarrikohvrile, mida ma käes hoidsin.

„Ei, õigupoolest küll mitte.”

„Too aga lagedale,” lausus ta. „Too lagedale, ma meelitan sellest bluusi välja, silitan nagu naise kätt.”

„Mitte täna,” ütlesin ma. „Me tulime sööma.”

„Sööge, ja laske Bacchusel voolata,” ütles ta. „Ma võtan ühe konni, siis mängime bluusi, õhtu on pikk.” Kui ta laua poole tagasi tuikus, saatis ta Ulrikale õhusuudluse, istus sigaretti suitsetava noore Johnny Cashi pildi alla, mis seinal rippus, ning pani käe kergelt alkoholiseerunud naise õlgade ümber. Naine ei märganud seda, ta oli ametis veiniklaasi tõstmisega, püüdes sealt jooki mitte maha loksutada.

„Laskem Bacchusel voolata,” ütlesin ma, kui me laua juurest edasi baarileti poole manööverdasime. „Mida paganat see tähendab?”

Muu hulgas serveeritakse Bastardis puust liua peal looma erinevaid kehaosi, mida nad varjavad sääraste nimetuste taha nagu rillette või paté. Sonkisime väidetavaid delikatesse, peamiselt küll selleks, et võimalikke munandeid eemale lükata. Mul polnudki kõht eriti tühi, olin pigem pinges või ootel, võib-olla koguni kiimas.

„Kas sa mängid päriselt kitarri?” küsis Ulrika sellises Skåne murrakus, mida ma seostan intellektuaalidest jalgpallifännide ja reklaamitegijatega.

„Ei,” ütlesin ma.

„Miks sa siis kitarri kaasas kannad?”

„Kohvris ei ole kitarr,” ütlesin ma.

„Mis seal siis on?”

„Võib-olla ma näitan sulle seda, sõltub, kuidas asjad kujunevad.”

„Millest see sõltub?”

„Sellest, kui sõnakuulmatu sa oled.”

„Sa tead ju seda,” ütles ta ja pahvatas naerma. „Minu vastus oli „B”.”

Meilivahetuse käigus tegin ma nimekirja „sõnakuulmatu” sünonüümidest ja küsisin, milline neist iseloomustab teda kõige paremini. Asjassepühendamatule tundub see täiesti mõttetu, kuid teiste jaoks jällegi on see osa maailma pikimast eelmängust. Nimekirjas olid sõnad üleannetu, vallatu, allumatu, trotslik, raskesti allutatav ja juhitamatu, ta oli valinud variandi B. Vallatu.

Välisukse juures tekkis kära ja kui ma sinnapoole vaatasin, nägin, kuidas turnee korraldaja ja juht Krister Jonson püüdis Tommy Sandelli restoranist välja saada. See läks üle kivide ja kändude.

Ma tundsin Krister Jonsonit natuke, ta oli mitmes bändis bassi mänginud ja organiseeris viimastel aastatel turneesid artistidele, kelle nii jumal kui ka publik olid juba unustanud. Tommy Sandell oli üks nende hulgast.

Kui Sandell käitus ja püüdis viimasel ajal välja näha nagu trubaduur, nägi Krister Jonson välja nii nagu ikka. Ta oli väike ja kiitsakas, pikad ja tumedad salkus juuksed olid lõigatud nii, et need meenutasid aegu, kui Rod Stewart ja Ron Wood olid veel noored ja Faces oli kui mitte maailma parim, siis igal juhul kõige lõbusam rokkbänd. Tal oli seljas nahkjope, jalas mustad teksased ja tossud, jope alla oli tal selleks õhtuks valinud pleekinud T-särgi klassikalise Dr Feelgoodi logoga: naerunägu, läikivad päikeseprillid ja süstal.

Näis, et Jonson oli arve ära maksnud ja püüdis nüüd Tommy Sandelli uksest välja utsitada, aga Sandell seisis paigal, veiniklaas ühes ja pudel teises käes, ning tundus, nagu oleks ta laulma hakanud. Ruum oli rahvast täis ja melu tõttu me seda oma kohalt ei kuulnud.

Ma ei tea, mida Jonson lubas või millega ta Sandelli ähvardas, kuid lõpuks lahkus seltskond vastumeelselt, ja kui me olime Ulrikaga natuke aega rääkinud tema sõrmustest, millest üks oli suure liblika kujuline, polnud meil enam suurt midagi öelda. Õigupoolest mitte midagi.

„Kas läheme minu juurde?” küsis ta lõpuks. „Ma elan Gustavi väljaku ääres.”

Ma maksin ja me läksime vaikides Gustav Adolfi väljaku poole. Ta võttis mul käe alt kinni.

Ta elas suures valges majas, võib-olla oli see funkstiilis, ma ei suuda stiilidel kunagi täpselt vahet teha. Viiendal korrusel oli väga korras korter, mille suur aken avanes väljaku poole; kolm tuba ja väike köök, õigupoolest kööginurk. Võtsime mantlid seljast, ta jäi keset elutuba seisma ja küsis:

„Mis nüüd edasi saab?”

Tema juuksed olid seljal lahti, tal oli põlvedeni ulatuv tume vööga kleit ja samad poolsaapad mis Stockholmis. Läksin tema juurde ja kallistasin teda, silitasin ta selga ja libistasin peopesad üle ta tagumiku.

„Näiteks see,” ütlesin ma.

Kuid ta oli närvis, ja kui ta tundis, et tema silitamine mind erutab, ütles ta:

„Aga kas sa … ma tahaks nagu … sellega juba ühele poole saada.”

„Meil ei ole kiiret,” vastasin ma.

Eelmäng ei ole minu meelest kunagi liiga pikk.

„Oota siin,” ütles ta, vabastas end mu embusest ja läks magamistuppa. Seni, kuni ta teises toas kapis tuhnis, vaatasin seintele riputatud raamitud plakateid. Ühes meilis oli ta kirjutanud, et kõik ehtsad kunstiteosed sai advokaat pärast lahutust endale.

CD-mängija kõrval olid Miles Davise ja Rihanna plaadid, ilmne märk kaasaegsest ja võib-olla moodsast elegantsest maitsest Rootsi põlvkonna puhul, kes ei taha või siis ei oska netist muusikat alla laadida.

Ulrika Palmgren tuli tagasi, ühes käes tuletõrjuja kiiver.

Ta ütles: „Sa pead … või õigemini, ma tahan, et sa selle pähe paneksid.”

„Kust sa tuletõrjuja kiivri said?”

„Ostsin internetist,” vastas ta, justkui seletaks see kõik.

Maskeraadi teemadel ei ole ma end kunagi eriti kodus tundnud. Võib-olla sellepärast, et ma pole paljudel teemadel end kodus tundnud. Ühel perioodil kohtusin ma Londonis naisega, kellel oli magamistoas koolipink, riidekapis aga koolivorm ja rotangpiits. Seni, kuni vaid tema end koolitüdrukuks riietas, oli see suurepärane ja rahuldust pakkuv suhe. Aga kui ta tahtis, et ma riietuksin viikingiks ja mängiksin tema korteri rüüstamist ning tema vägistamist, tõmbusin ma tagasi. Isegi fantaasiamaailmas ei ole minust vägistajat.

Nüüd seisin keset tuba, tuletõrjuja kiiver käes.

Paistis, et see on täiesti ehtne.

„Sa pead,” ütles ta. „Muidu ei tule sellest üldse midagi välja. Ma arvan.”

Kuna maskeraad pole mulle kunagi huvi pakkunud, oleksin pidanud ära minema, aga ma tundsin ikka veel, kui pehme ja soe oli tema keha, kui täidlane ja ümar tema tagumik, ja seepärast panin kiivri pähe.

Ma tundsin ennast nagu idioot.

Ulrika Palmgren oli sellest hetkest alates otsekui äravahetatud.

Ta ajas silmad pärani ja hakkas nii kohutavalt kehvasti oma rolli mängima, et see oleks võinud pärineda mõnest tumm- või pornofilmist.

„Ei,” ütles ta piiksuva häälega ja surus käed põskedele. „See ei olnud mina.”

„Mis asja?”

„Need ei olnud minu tuletikud.”

„Tuletikud?”

„Ma ei puudutanudki neid.”

„Ma ei tea, mida sa …”

„See ei olnud meelega, ma ei mänginud nendega, ausõna. Palun, palun ära löö mind.”

Selle koha peal sattusin ma kergelt segadusse ja ütlesin: „Ma arvasin, et …”

„Tegelikult, jah! Jah! Anna mulle vitsa, ma olin nii üleannetu ja rumal.”

Tundus, et ma olen igasuguse kontrolli olukorra üle kaotanud, ja püüdes seda tagasi saada – kõigest hoolimata olin ju mina dominantne pool, kas polnud? –, haarasin ma temast kinni, surusin ta tugitooli seljatoele kummargile ja tõstsin kleidisaba üles. Ta jauras veel midagi tikkudest, kuid jäi vait, kui ma talle käega laksu andsin. Tal oli sukahoidja ja pitsiga nailonsukad, ja ta ei liigahtanudki, kui ma ta aluspüksid alla tõmbasin. See oli vaimustav vaatepilt, aga ma oleksin tahtnud seda hetke pikendada, oleksin tahtnud rohkem anda ja saada, hellitusi ja silitusi, aga kuna mul polnud aimugi, millega me tegeleme, siis ütlesin:

„Tikkudega ei tohi mängida, sa oleksid võinud maja maha põletada.”

„Jah, ma tean, palun vabandust.”

Laksisin teda paar-kolm korda, kuni mu käsi hakkas kipitama ja tema tagumikule ilmusid punased laigud, näis, et ta laseb ennast lõdvaks, lepib ja võib-olla koguni naudib, siis pööras ta aga ringi, tõmbas püksid üles, sikutas kleidi alla ja kähvas: „Mille kuradiga me tegeleme?”

„Me tegeleme …”

Ma ei näinud hoopi, aga ilmselt koondas ta sellesse kogu oma jõu ja parem rusikas tabas otse mu nina. See ei olnudki eriti kõva hoop, kuid tuli nii ootamatult, et ma vaarusin tahapoole, komistasin vaibaääre taha ja lõin enne pikali lendamist pea vastu diivanilaua serva, nii et tuletõrjuja kiivri üle oli mul sel hetkel tõeliselt hea meel.

Ma lõpetasin poksiga tegelemise, sest mul hakkab nina väga kergesti verd jooksma, niisiis katsusin käega nina, et kontrollida, kas see, mis sealt voolab, ei ole veri.

„Välja!” karjus Ulrika Palmgren. „Sa oled haige, kuuled või? See kõik on haige! Ebanormaalne!”

Upitasin end jalule, mind ei ajanud segadusse niivõrd rusikahoop kui tema käitumine, ma arvasin, et oleme siin just sellel põhjusel, ja me olime sellest ju rääkinud, vahetanud meile, valmistunud mitu kuud, ning ma ei saanud mitte millestki aru. Aga ma taipan, kui minu isik pole soovitud, niisiis võtsin kitarrikohvri ja mantli ning läksin uksest välja, mille ta läbi trepikoja kajava pauguga minu järel kinni tõmbas. Ootasin lifti, kui ta ukse uuesti lahti lõi ja karjus:

„Kiiver, kavatsed sa kiivri pihta panna või? See maksis internetis kolmsada seitsekümmend viis krooni.”

Ta sai oma kiivri, tõmbas ukse taas kinni ja ma uskusin, et sellega kadus Ulrika Palmgren minu elust.

Erakorralise meditsiini osakondade vältimine on hea reegel. Eeskätt reede õhtuti.

Malmö haigla ei näinud välja samasugune nagu mu lapsepõlves, nüüd koosnes see suurte klaasakendega moodsatest ehitistest, kuid EMO on EMO, ja ma istusin seal kaks tundi koos peksa saanud noorte meeste ja naiste, purjus teismeliste ja ennast puruks kukkunute hordidega, enne kui üks noor õde mulle halastas, mu nina katsus, sõõrmed vatti täis toppis ja haava kulmu kohal kinni plaasterdas. Nähtavasti oli haav tekkinud liblikaga sõrmusest.

„Mis sinuga juhtus? Oled päris kõva paugu saanud,” ütles õde.

„Jooksin hotellis kogemata WC-ukse vastu,” vastasin ma.

„Oled sa muusik?” küsis ta ja osutas kitarrikohvrile. „Kas pidid täna kuskil esinema?”

„Jah, oli selline mõte küll, aga see jäi ära.”

Teised ootajad vajasid rohkem abi kui mina, ja mul oli piinlik, et ma sinna üldse läksingi, aga ma olin siiski rahul, kui noor õde leidis, et ninaluu on terve.

Ma läksin mööda Bergsgatanit linna poole tagasi, saamata õieti aru, mis oli juhtunud või millesse ma olen ennast mässinud. Kell oli üksteist läbi, kui ma rokiklubist KB möödusin, publik oli juba vahetunud ja disko pihta hakanud, aga ma nägi uksel käsitsi kirjutatud sedelit:

Tommy Sandell

Haigestumise tõttu jääb kontsert ära

See ei üllatanud mind.