Читать книгу Karista ja lase surra - Mats Olsson - Страница 7

Malmö

Oktoober

Ärkasin mobiiltelefoni helina peale. Ehkki helina asemel meenutas see pigem vana autopasunat. See on uue tehnika üks imesid, telefoni saab helina asemel laadida haukuva koera, vana autopasuna, flipperimängu ja kõva peeretuse helid.

Olin Bullenis joonud rohkem kui ühe õlle, nii et voodist kätt telefoni järele sirutades tundsin pea ümber pigistamas korralikku betoonmütsi ja suus vägagi kummalist maitset. Ekraanile ilmunud number oli mulle võõras.

„Ja kes, kuradi kurat, on Tim Jansson?” röökis keegi telefonis samal hetkel, kui ma kähiseva „hallo” kõrist välja köhisin. Pikapeale taipasin, et karjujaks on kriminaalinspektor Eva Månsson.

„Tema … ma …”

„Kes iganes see sitapea ka ei ole, on ta kirjutanud sinu ajalehes igasugust paska.”

„Ma ei ole lugenud …”

„Väidab, et ta on rääkinud uurimisrühma juhiga, kurat, minuga pole keegi rääkinud! Mis pagana kõntsa ta toodab? Mõtleb ise välja või? Tema artiklis pole sõnakestki tõtt,” ütles ta ja tundus järsku kuidagi rahulikum.

„Mina ei vastuta …”

„Ei, aga ma tahan kedagi läbi haugutada ja mul ei ole Janssoni numbrit. Nii et võid tal omakorda näo täis sõimata.”

„Väga naljakas, et sa ütled „haugutada”,” ütlesin ma.

„Mida?”

„Teda kutsutakse Kutsikaks.”

„Kuradi naljakas küll.”

„Haugutada. Kutsikas. Midagi sinna kanti,” laususin ma.

Sellega jutt lõppes. Eva Månsson katkestas kõne, mina lesisin voodis ja püüdsin välja arvestada, kui palju ma eelmisel õhtul õigupoolest jõin. See ei tahtnud eriti hästi õnnestuda.

Mul olid hotelli personaliga juba ammusest ajast head suhted ja päev pärast seda, kui ma Tommy Sandelli voodist laiba avastasin, koliti mind ümber teise tuppa, mis oli hotelli eraldi osas nagu omaette korter. Ma olen elanud väiksemates hotellitubades kui see walk-in-closet, kuhu ma nüüd oma riided võisin riputada. Ühest aknast paistsid Malmö katused, aga ma ei näinud sealt midagi huvitavat. Katustes on harva midagi põnevat, eriti Malmös.

Eva Månsson oli helistanud nii vara, et mul oli küllalt aega üles tõusta ja enne hommikusööki õhtulehed osta. Väljas oli endiselt jahe ja üsna tuuline, kuid päike paistis ja aastaaega arvesse võttes oli taevas ebatavaliselt sinine.

Kutsikas istus juba laua ääres ja ma istusin demonstratiivselt temast eemale, kuid see ei takistanud Kutsikal ajalehega lehvitamist ja üle terve ruumi klähvimast:

„Vaata, minu artikkel on ajalehes esikohal!”

„Ja mitte sõnagi sellest ei ole tõsi,” vastasin ma.

„Pagan, mida sa sellega mõtled?”

„See oli nali, Kutsikas.”

Ta kirtsutas solvunult nina ja jätkas oma artikli lugemist.

Tundus, et ta on oma kätetöö juba mitu korda läbi lugenud.

Selles pole midagi imelikku, kõik ajakirjanikud teevad nii. Või siis peaaegu kõik. Osa neist ei oska kirjutada, veel vähem aga lugeda.

Ja mida ühelt kutsikalt nõudagi?

Lugesin New York Timesi, mille nimi oli varem International Herald Tribune, kui Kutsikas söögisaalist välja tatsas, pool tagumikku paljas.

Siis ma veel ei teadnud, et eliitsõdur oli koju kutsutud.

Ameerika jalgpall mind väga ei huvitanud, seevastu uskusin, et jätan endast mängutulemuste hoolika läbilugemisega huvitava mulje. Tegelikult polnud peale Kutsika kedagi, kellele muljet avaldada, ja tema oli äsja minema läinud, nii et asusin Calvini & Hobbesi kallale.

Kui olin piisavalt kohvi joonud, läksin üles oma tuppa, kirjutasin valmis artikli jutuajamisest Krister Jonsoniga ja saatsin ära. Kui asi nii edasi läheb, siis teenin rohkem raha kui toimetuses töötades, võib-olla saan koguni rikkaks.

Eva Månsson ei olnud minu kirjutatu kohta sõnagi öelnud. Oletasin, et tal pole artiklile vastuväiteid, niisiis helistasin talle, lihtsalt niisama, ja küsisin, kas võiksin ta lõunale kutsuda.

„Kas sulle meeldib Jaapan?” küsis ta.

„Nii ja naa,” vastasin. „Natuke liiga vähe ruumi, keeruline keel ja liiga kaugel.”

„Ma mõtlesin jaapani toitu.”

„Toitu?”

„Jah.”

„Sel juhul mulle Jaapan meeldib.”

„Koi. Asub sinu hotelli lähedal väljakul. Pool kaks?”

„Pool kaks,” ütlesin ma.

Kavatsesin mõneks tunniks enne Eva Månssoniga kohtumist puhkama heita ja tahtsin parajasti arvutit kinni panna, kui märkasin, et mulle oli tulnud meil.

See oli Hotmaili-aadressilt, ja saatja nime asemel oli mulle tundmatu tähekombinatsioon. Tundus, et see oli juhuslik, kui „zvxfr” kübermaailmas midagi olulist ei tähenda.

Avasin meili.

See oli lühike ja sisukas, koosnedes ühestainsast küsimusest:

Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

Jah, miks?

Ma satun harva paanikasse. Paanika ei ole minu lemmikseisund, sellega on nagu külmatundega: kui sellest välja ei tee, siis pole seda olemas. Ent sellest pealtnäha lihtsast küsimusest piisas, et nii vererõhk kui ka pohmellituiked peas täistuuridel käima lüüa.

Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

Räägitakse, et surmalähedase kogemuse puhul näed kogu elu silme eest läbi jooksmas, kuid ükskord sõitsin libeda tee tõttu vastu telefoniposti ega näinud sugugi oma elu filmilindina möödumas, jõudsin kõigest umbes kahekümnenda eluaastani, kui pauk ära käis. Kui pildid, mälestused ja elamused ajus kiirfilmi moodustasid, siis oli see vaid osa minu elust, see osa, mida ma olin kogu aeg püüdnud võimalikult salajas hoida.

Millest ma peaksin kirjutama? Ja miks? Kes tahtis, et ma seda teeksin?

Ulrika Palmgren? Aga temal poleks vaja mingit meili saata, ta elas kõigest mõni kvartal eemal, ta oleks võinud lihtsalt siia tulla ja mulle uuesti vastu vahtimist anda. Ja kas ta tõesti tahaks, et ma kirjutaksin meie kohmakast, ebaõnnestunud lavastuskatsest, S&M-mängust või millestki seksiga seotust? Ma ei uskunud seda. Miks ma oleksin siis pidanud sellest kirjutama?

Olin selle osa oma elust enamasti ära korraldanud välismaal ja kui ma tegingi seda Rootsis, siis olin peaaegu sada protsenti kindel, et sellega ei kaasne mulle või partnerile mingit tagasilööki.

Mul polnud midagi selle vastu, et rääkida väga isiklikel ja enamasti keelatud teemadel, kuid ainult sel tingimusel, et teen seda seltskonnas, kus ma tunnen inimest või inimesi hästi. Nüüdsel ajal läheb üha rohkem moodi paljastada niihästi oma keha kui ka hing avalikus ruumis, aga mina ei tunne ega ole kunagi tundnud mingit vajadust seda teha.

Nii et miks ma peaksin sellest kirjutama? Miks? Kes selle küsimuse saatis?

Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

Uurisin lauset lähemalt.

Seal polnud eriti midagi uurida.

Viis sõna ja küsimärk.

Kõik sõnad olid õigesti kirjutatud.

„Miks” suure tähega ja lause lõpus küsimärk.

See ei olnud lohaka inimese kirjutatud.

Aga miks oli meilisaatja oma küsimuse just nüüd saatnud?

Kas küsimusel oli pistmist Tommy Sandelli ja tapetud naisega? Kuidas? Miks?

Meil oli saadetud kakskümmend kolm minutit enne, kui ma seda märkasin, ja ma olin veendunud, et saatja oli juba välja loginud. Arvatavasti oli ta oma lihtsa küsimuse kirjutanud mõnes internetikohvikus, mõttetu oli püüda temaga kontakti võtta. See oleks ehk õnnestunud juhul, kui ma oleksin kogu aeg arvuti ees istunud ja vastanud samal hetkel, kui meil postkasti saabus.

Võib-olla peaksin tegema seda, mida kõik arvutispetsialistid kogu maailmas arvutiprobleemide puhul soovitavad: arvuti välja ja siis uuesti käima lülitama.

Mõnikord see toimib, ja mõnikord olen isegi mina ebausklik.

Lülitasin arvuti välja.

Ootasin minuti (keegi ei ütle, et seda tuleb teha, aga tundub, justkui jõuaks arvuti selle lisaminuti jooksul veidi puhata).

Lülitasin arvuti uuesti käima.

Läksin meilipostkasti.

Kiri saatjalt „zvxfr” oli alles.

Ka küsimus oli alles ja see ärritas mind üha rohkem.

Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

Lõunauinakust ei tulnud midagi välja.

Vaatasin natuke aega tobedat katusemerd ja läksin siis Koisse kriminaalinspektor Eva Månssoniga kokku saama.

Mul ei olnud kohtumise puhuks mingit plaani, aga tänu ajalehetööle olin õppinud, et kohtuda ja rääkida tuleb võimalikult paljude inimestega. Mõnikord tõuseb sellest tulu samal hetkel, mõnikord alles palju aastaid hiljem, mõnikord aga on tulemus null. Kuid kahju ei tõuse sellest kunagi.

Eva Månssonil oli seljas seesama hall mantel nagu viimati, aga teksaste asemel oli lampassidega seelik, mis meenutas Keith Richardi seitsmekümnendate aastate pükse, ja tossude asemel karmid kauboisaapad.

„Texas?” küsisin ma saabastele osutades.

„Blocket,1” vastas ta ja ma taipasin, et nähtavasti on Blocketist võimalik peaaegu kõike osta.

Ta tellis suure suši ja sõi seda pulkade ning sõrmedega. See rõõmustas mind. Kutsusin kunagi ühe naise sušit sööma, sest arvasin tema silmis toda erilist sära nägevat, aga ta tellis ettekandjalt söögiriistad ning sõi sušit noa ja kahvliga, ja see kustutas kiirelt mu huvi tema vastu.

„Mis see on?” küsis Eva Månsson. „Kas see, mida te nimetate off the record’iks?”

„Ma ei tea, mis see on,” ütlesin ma. „Eks paistab. Ma ei luba sulle, et ma vaikin, aga luban, et ma ei avalda ega kirjuta midagi, mida sa heaks ei kiida.”

„Sobib,” vastas ta.

„Aga sel juhul kehtib see ka sinu kohta,” ütlesin ma.

„Jah, loomulikult.”

„Ma ei usu, et ta seda tegi,” laususin ma.

„Sandell?”

„Esiteks pole ta seda tüüpi ja lisaks oli ta nii täis ja pilves, et ei teadnud sedagi, kus ta parajasti on. Ta oli põhimõtteliselt teadvusetu, nii et oleks ime, kui tal oleks õnnestunud naine oma tuppa saada, ta seal tappa ja voodisse panna.”

„Kuidas see siis toimus?”

„Ma ei tea. Aga ma rääkisin Krister Jonsoniga …”

„Turneekorraldajaga?”

„Rääkisin temaga ja ta ütles, et Sandell ei ole enam seksiks võimeline, või nagu tema seda väljendas – tal ei tõuse.”

„Me rääkisime samuti Jonsoniga, aga meile ta midagi sellist ei öelnud.”

„Aga mina ütlen. Näed, sul võib minust kasugi olla.”

„Kas sulle meeldib Sandelli muusika?”

„Ei, aga ära talle seda ütle,” vastasin ma.

„Kas sellele naisele, kellega sa reedel kohtusid, meeldib Sandell?”

Eva Månssonil oli võime rääkida millest tahes ja siis järsku heita hoopis teisel teemal küsimus, milleks sa kõige vähem valmis oled. Ma ei olnud talle öelnud, kas ma sain reedel kokku mehe või naisega.

„Kas te sellepärast kohtusitegi, et minna KB-sse Tommy Sandelli vaatama?”

„Ei, mitte sellepärast.”

„Räägitakse, et ta oli ilus,” ütles Eva Månsson.

Väga paljude kriminaalfilmide ja telesarjade puhul vihkan ma ühte asja: kui keegi ajab järsku selja sirgu ja küsib ametliku ning vihase tooniga: „Mis see veel on? Kas mind kahtlustatakse milleski?”

Võib-olla ei ajanud ma küll selga sirgu, aga ma vihkasin iseennast samal hetkel, kui küsisin:

„Ma ei saa aru, miks see sulle nii suurt huvi pakub, kas ma olen kahtlustatav? Kas arvad, et mina tegin seda?”

„Sa olid seal. Sa olid toas.”

„Jah, aga ma olin ka EMO-s, ja nemad peaksid ometi suutma … ma ei saa aru, mida ma räägin. Kas mul on järsku alibit vaja?”

„Võib-olla, võib-olla mitte,” ütles ta ja naeratas. Ta nägi vapustavalt hea välja.

„Me kohtusime Stockholmis ühel üritusel ja otsustasime Malmös kokku saada, kui ma siia tulen, ja ma tulingi.”

„Nii et sa tulid siia ainult temaga kokku saama?”

„Ei, aga osaliselt jah. Ma olen vaba mees, mulle meeldib autoga sõita, ja kui mul tuju tuleb, sõidan kas või pool riiki läbi.”

„Kui sa arve maksad, siis teen mina omalt poolt kohvi välja, kvartali teises otsas Engelbrektsgatanil on üks tore kohvik,” ütles Eva Månsson.

Kohviku nimi oli Noir, me istusime akna alla kõrgetele toolidele. Ma ütlesin:

„Kuidas Sandelliga on?”

„Kui pohmelli Richteri skaalal mõõta, siis on see juba lõhki läinud. Panime ta esimeseks ööks haiglasse, aga sinna ei saanud teda jätta, ehkki ta nägi välja, nagu oleks kõrvenõgese pealt kust lakkunud.”

„Kus ta praegu on?”

„Tegelikult peaks ta linna arestimajas olema, aga see on Malmös viimasel ajal nii täis, et nagu paljud teisedki istub ta praegu kuskil mujal.”

„Kus?”

„Ystadis.”

Kui me olime hüvasti jätnud, tegi ta ukse poole kaks sammu, pööras siis ringi ja küsis:

„Muide, kas sa mängid kitarri?”

„Ei,” vastasin ma. „Miks sa seda küsid?”

„Arvasin, et võib-olla seetõttu te Tommy Sandelliga teineteist tunnetegi.”

„Aga me ei tunne teineteist.”

„See on imelik, sest reedeste ülekuulamiste märkmeid läbi vaadates märkasin, et keegi oli näinud sind kitarrikohvriga.”

„Inimesed räägivad paljutki,” ütlesin ma.

„Räägivad küll,” vastas ta. „Kas see ei pea paika?”

„Mis nimelt?” küsisin ma, loomulikult ainult aja võitmiseks. Kuhu ta õieti tüürib?

„See, et sul see kaasas oli.”

„Kitarrikohver?”

„Jah.”

„Võib küll paika pidada.”

„Ilma et sa kitarri mängiksid?”

„Mul võib ju kitarr olla, ilma et ma seda mängiksin? Mulle meeldivad kitarrid. Või … mida sa tahad, et ma ütleksin?”

„Tõtt, ja ainult kuradi tõtt, või kuidas nad Ameerika kohtutes ütlevadki, vähemalt telekas.”

Püüdsin nagu tavaliselt endale kinnitada, et kui paanikast välja ei tee, siis ei ole seda olemas.

Ma hakkasin oma teesis kahtlema.

Kui ma üles oma tuppa jõudsin, olin juba raevus. Lülitasin arvuti käima, avasin meiliboksi ja – rohkem meile ei olnud tulnud. Aga see, mis mind häiris ja hämmastas, oli alles.

Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

Ausalt öeldes polnud mul aimugi.