Читать книгу Karista ja lase surra - Mats Olsson - Страница 5

Malmö

Oktoober

Mitte kusagil mujal ei ole vihm nii petlik kui Malmös, ja säärasel räpasel, külmal ning rõskel sügisõhtul nagu tookord võib linna ja selle elanikke kummitada õige kummalisevõitu vihm, midagi seenevihma ja ülikõrge õhuniiskuse vahepealset.

Seda vihma pole olemas, vihmapiisku pole näha, kui seda ilmafenomeni üldse vihmaks saab nimetada, kuid kui piisavalt kaua väljas olla, siis on riided järsku märjad, ilma et oleks mingit sadu tajunudki. Täpselt sellisel õhtul, natuke aega pärast keskööd, seisin ma Larochegatanil, munakividega sillutatud maalilise Lilla Torgi väljaku ääres, mille keskel seisis suur tobe lambisirm, ja vaatasin väikese plaadi- ning koomiksipoe vaateakent ja oma nina peegeldust sellel. Kui käega üle suu tõmbasin, sai käsi veriseks, kui käe läbi juuste tõmbasin, sai see märjaks.

Märg ja verine – kõlab nagu jutustus minu elust.

Ninasõõrmed olid vatti täis, üle nina laius kümnesentimeetrine plaaster. Ninaluu ei olnud murdunud, aga nina oli turses, ja ühe kulmu kohal oli väike kinniteibitud haav. Haavast verd enam ei tilkunud, kuid ninast nirises seda ikka veel, ja varem nii valge vatt oli nüüd punane.

Mul oli küll ilus ülikond ja suhteliselt stiilne, jaapani disainiga pikk mantel, kuid mu välimus oli üsna jabur.

Saapad lasid vett läbi ja sokid olid niisked, aga käe otsas oli mul eritellimusel valmistatud kitarrikohver, kus olid mu parimad riided ja vaibaklopits.

Sellest hoolimata oli mu välimus jabur.

Mingil põhjusel oli vaateaknal üks Michael Jacksoni „Bad’i” eksemplar, säärased veidi paremat sorti teise ringi poed on tavaliselt suunatud traditsioonilise, soovitatavalt kuuekümnendate aastate roki austajatele.

Tänane õhtu oli katastroof.

Kes-ken-du … ma pean keskenduma.

Mu radar polnud mind kunagi petnud ja kui selles nüüd ühtegi hoiatuslampi ei süttinud, pidi viga olema võrgus.

Mul pole midagi interneti vastu, aga see ei suuda iialgi asendada inimlikku kontakti, impulssi või isegi ootamatut pilku.

Inimestega ei tohiks netis tutvuda, sest seal ei ole võimalik neid tundma õppida.

Selles mõttes on internet bluff.

Oli kõle novembriõhtu ja tänavad ebatavaliselt inimtühjad, kuigi kohvikute väliterrassidel, mis pärast suitsetamise keelamist olid ühtäkki aasta ringi atraktiivsed, oli üsna palju inimesi. Raskem oli aga leppida sellega, et vanast turuhallist oli saanud restoran Thank God it’s Friday.

Hotelli fuajee oli tühi, ma ei näinud vastuvõtulauas kedagi ja sõitsin liftiga oma korrusele. Mööda koridori oma toa poole suundudes märkasin ühte irvakil ust, aga ma läksin tuppa, panin kitarrikohvri käest ja uurisin vannitoapeeglist oma nägu. Vahetasin särgi, pühkisin lõualt ja kaelalt vere ära, istusin tugitooli ja hakkasin telekakanaleid läbi klõpsima. Bruce Springsteen kirjutas kunagi loo viiekümne seitsmest telekakanalist, kust ühestki pole midagi vaadata. Sõnad vastasid iga aastaga üha rohkem tõele.

Kaugjuhtimispult ja telekas olid nii moodsad, et mul tuli vastuvõttu helistada ja küsida, kuidas aparaati välja lülitada. Seejärel tegin ukse lahti ja vaatasin koridori. Põiki üle koridori oleva toa ust polnud ikka veel kinni pandud.

Ma olen nii uudishimulik.

See on omadus, mis on toonud kaasa niihästi head kui ka halba, enamasti oli mul töös sellest palju kasu, ja lõpuks ma lihtsalt pidin välja minema ja teise tuppa piiluma, sest … ma ei tea, keegi oli võib-olla välja läinud ja unustanud ukse kinni lükata, ja niimoodi on ju kellel tahes lihtne sinna sisse astuda ja midagi varastada. Kõikidel ustel olid automaatsed lukusulgurid, kuid see siin nähtavasti ei toiminud korralikult ja uks oli irvakil, sest lukukeel takistas selle sulgumist. Ukselingi küljes rippus Palun-mitte-häirida-silt.

Toas põles tuli. Seest oli kosta norskamist, mitte kõva norinat, vaid korrapäratut, vesist ja lurisevat joodikunorskamist.

Ma oleksin võinud ukse kinni lüüa ja oma tuppa tagasi minna, kuid selle asemel tegin ma selle ettevaatlikult lahti ja astusin sisse.

Tuba nägi välja täpselt samasugune nagu minu oma. Ühe seina ääres oli suur ja lai voodi, tumedast puust riidekapp, baarikapi kohal keeruka hingeeluga telekas, kaks akent, millele olid kardinad ette tõmmatud, ja kaks valge kattega tugitooli.

Siin oli pidutsetud.

Põrandal oli umbes kakskümmend tühja õllepurki läbisegi klaasikildude ja kommikottidega. Haises vana alkoholi, maha aetud õlle ja veel millegi järele, millele ma parema meelega ei tahtnud mõeldagi.

Mees, kes kõvasti norskas ja joobnult hingeldas, oli Tommy Sandell.

Ta lamas voodis paremal, akna pool.

Tema kõrval lamas naine. Ma ei taibanud, kuidas ta saab magada, kui Tommy Sandell nii hirmsasti norskab. Naine oli teki all, tundus, et tal on riided seljas.

See polnud sama naine, keda Tommy Sandell Bastardis oli emmanud.

Naine oli selili, ja alles siis, kui ma voodile lähemale läksin, nägin, et ta vaatab lakke.

Samal sekundil taipasin ma, et ta ei hinga.

Tommy Sandell, muusik ja kunstnik, mürises Malmö hotellivoodis norsata nagu bluusi suurmeister, ja tema kõrval lamas surnud naine, riided seljas.

Naisel olid lühikesed ronkmustad juuksed, õhukese jaki all T-särk, mille rinna peal oli suur naisenägu, see võis olla Deborah Harry, sellest oli raske aru saada, sest tekk oli üsna kõrgele tõmmatud.

Ma olen oma elus palju näinud, kuid surnud inimest mitte kunagi.

Vähemalt mitte nii lähedalt.

Filmides ja telekas katsutakse alati kaela pealt pulssi, aga seda polnud praegu vaja. Kuigi ma polnud kunagi varem surnud inimest laivis näinud, polnud mingit kahtlust, et naine on surnud.

Mul tekkis tunne, et ta vaatab mind süüdistavalt, ehkki tema silmad olid täiesti ilmetud.

Ma ei teadnud, kas ma peaksin need kinni vajutama, ent otsustasin siis enne politseile helistamist mitte midagi puudutada.

Seda tuleb mul ju vist teha?

Või peaksin kõigepealt helistama vastuvõtulauda ja ütlema, et ühes teie hotellitoas lamab surnud naine?

Või peaksin ma püüdma Tommy Sandelli üles ajada?

Kas naine oli olnud haige?

Või oli Tommy ta tapnud?

Ma ei tea, mis Tommy Sandellil teki all seljas oli, aga naise pool oli voodi ees põrandal suur hunnik meesteriideid. Riidekapi ees oli kaks kitarrikohvrit, üks neist kinni, teine lahti, ja selles oli punane Gibsoni kitarr. Kitarr, mis oli Tommy Sandelli jaoks liiga hea.

Naine oli surnud ja Sandell magas, politsei võib oodata. Kui arvestada, mis haisu tema poolt voodist tuli, siis tundus, et Tommy Sandell on end täis sittunud.

Ma hiilisin oma tuppa tagasi ja tõin mobiiltelefoni.

Ma ei olnud sellega piltide tegemises kuigi osav, aga ma pildistasin voodit, tegin naisest ja Sandellist, põrandal olevatest pudelitest, kitarridest ja riietest lähipilte. Alles seejärel hakkasin helistama.

Vajutasin C tähele ja sain kätte Carl-Erik Johanssoni. Ta oli toimetuses üks neist vähestest, kellega sai endiselt rääkida, kes ei olnud huvitatud ainuüksi ajakirjandusest ega lugenud klikke, et näha, millest või kellest veebis kõige rohkem loetakse.

Kui ta lõpuks vastas, sain ma aru, et olin ta üles ajanud. See on ju loomulik, et mehed, kellel on naine ja lapsed, magavad öösel, kui just lapsed ei ole veel väga väikesed, nii et kõik on majas üleval ja tülitsevad omavahel selle pärast, kumb peaks lapse juurde minema. Ma ei teadnud, kui mitu last Tommy Sandellil on või mitu naist tal on olnud, kuid ta magas sügavalt, täielikus teadmatuses sellest, mis lamas tema kõrval ja kes seisis mobiiltelefoni käes hoides tema toas.

„Ahah … ja mida sa sellisel kellaajal tahad?” küsis Carl-Erik Johansson haigutades ja kergelt ärritunud tooniga.

„Midagi on juhtunud,” ütlesin ma.

„Ah nii.” Ta ei jätnud muljet, et oleks eriti ärkvel või huvitatud. „Kas sellega ei võiks hommikuni oodata?”

„Sa ei oska arvata, kus ma olen.”

„Ei, selles on sul täiesti õigus.”

„Ma seisan Malmös Tommy Sandelli hotellitoas.”

„Tommy Sandelli …”

„Jah, Tommy Sandelli. Isegi sina peaksid teadma, kes on Tommy Sandell.”

„Ma tean, kes ta on, aga mis selles siis nii erilist on, et sa oled tema hotellitoas? Ja miks sa pidid mulle seda keset ööd kuulutama?”

„Mitte see ei ole eriline,” ütlesin ma. „Tema kõrval voodis on surnud naine.”

Teises otsas tekkis vaikus. Kui ma Carl-Erikut õigesti tunnen, siis oli ta nüüd täiesti ärkvel ja ajas end istuli.

„Kas sa võid seda korrata?”

„Tommy Sandelli kõrval lamab surnud naine.”

„Aga tema ise? On ta elus?”

„Jah, aga ta magab. Ta ei tea mitte midagi.”

„Kas sa võid veel üks kord korrata, ennekõike tahan ma teada, mida sina seal teed. Ja miks su hääl nii imelik on? Oled sa külmetanud, kostab nii, nagu oleks sul nina kinni?”

„Nina on natuke paistes, ma jooksin vastu ust. Aga mina leidsin nad. Nende uks oli lahti, ma vaatasin sisse ja nägin neid voodis.”

Ta oli tükk aega vait, kuulda oli vaid Tommy Sandelli norskeid. Lõpuks küsis Carl-Erik Johansson:

„Kas sa politseisse helistasid?”

„Ei, sina oled esimene, kellele ma helistan.”

„Kas Sandell tappis ta?”

„Seda ma ei tea. Ta magab. Aga ma võin ta üles ajada ja küsida. Kas ajan? Siis on meil ka mõned tsitaadid.”

„Mida kuradit sa räägid?”

„Ma tegin mobiiliga pilte. Ma tean, et ma tulin töölt ära, aga kas sa oled huvitatud, the full story?”

„Sa tead, et ma ei tööta enam aktiivselt uudiste osakonnas, aga … muidugi, ma võin mõned telefonikõned teha. Aga kuradi pärast, ära seal midagi korralda, sa pead politseisse helistama.”

Ma vajutasin telefoni kinni ja helistasin politseisse.

Seejärel äratasin ma Tommy Sandelli üles.

Tal polnud õrna aimugi, kus ta on või miks, aga sain temalt mõned segased tsitaadid, tegin pilti, kuidas ta voodi veerel istub, pea käte vahel, ja lasin tal siis uuesti pikali visata.

Kuna tema ninasõõrmete ümbrus oli samavõrra valge kui minul paistes, oli ta ilmselt pruukinud muudki peale õlle, veini ja viina.

Sõitsin liftiga alla vastuvõttu, rääkisin ööportjeele, mis on juhtunud, võtsin ühest kausist õuna ja istusin fuajees tugitooli politseinikke ootama.

Seenevihm oli lõppenud, nüüd sadas juba tugevalt, vihmapiisad piitsutasid tänavakive ja voolasid mööda hotelli suuri aknaid alla.

Nina oli nii hell, et õuna oli raske hammustada. Ent see oli hea õun, mulle on küpsed Granny Smithid alati maitsenud.