Читать книгу Karista ja lase surra - Mats Olsson - Страница 8

Kopenhaagen

Detsember

Mõrvale järgnenud nädalate jooksul sõitsin mõned korrad Stockholmi ja Malmö vahet. Uurimises polnud erilisi edusamme peale selle, et tuvastati surnud naise isik: see oli keegi Justyna Kasprzyk Poolast, ja ma mõtlesin, kas poolakatel on sama raske meeles pidada ja kirjutada Harry Svenssoni nime kui minul Justyna Kasprzyki nime.

Tema isiku väljaselgitamine võttis üllatavalt kaua aega.

Keegi ei tundnud temast puudust.

Keegi ei olnud tema kadumise kohta politseile avaldust teinud.

Tema juures ei olnud ühtegi isiklikku eset, ei käekotti juhiloa või IDkaardiga, ei ehteid ega mobiiltelefoni. Mõrva oli kajastatud kõikvõimalikes meediakanalites, kuid keegi ei teatanud, et tunneb naist või teab, kust ta pärit on, isegi Tommy Sandellil polnud aimugi, kes naine oli või kuidas ta oli tema kõrvale voodisse sattunud. Sellegipoolest istus ta naise surnuks kägistamises kahtlustatuna endiselt vahi all. Arvatavasti oli väheste tõendite või õigemini nende puudumise tõttu oodata tema peatset vabastamist.

Politsei kriminalistid tegid kiiresti kindlaks, et naine on suure tõenäosusega üles kasvanud mõnes endises idabloki riigis, seda oli hambaplommidest võimalik järeldada.

Ent sõrmejälgedest polnud mingit kasu, enne kui Malmö politsei viie nädala pärast sai Poolast Bydgoszczi politseist meili, et need kuuluvad kellelegi Justyna Kasprzykile, kes oli ühes linna hotellis kõlblusvastase teo eest kinni võetud. Ta oli tol korral üheksateist aastat vana.

Linna kohta teadsin vaid nii palju, et seal oli sündinud speedway-sõitja Tomasz Gollob.

Justyna oli kahekümnekuuene, kui ta võõras voodis, võõra mehe kõrval, võõras linnas, võõral maal suri, ja keegi ei tahtnud temast midagi teada.

Kui ma pärast visa otsimist leidsin netist inimese, kes telefonis vastumeelselt möönis, et on Justyna vend, ei tahtnud ta minuga ei kokku saada ega isegi rääkida. Vanemad inglise keelt ei osanud, kuid Justyna vend ütles:

„Minu perekonnas on ausad inimesed, selle nime, kellest sa räägid, me oleme unustanud.”

Justyna tegutses Kopenhaagenis, tal oli koduleht, kus ta nimetas ennast escort girl’iks.

Sadamates tunnen ma end koduselt, nende hirmusegune võlu tõmbab mind. Kopenhaagen ei ole enam õige sadam, aga surnud noore naise pärast sõitsin ma lühikese aja jooksul üsna mitu korda sinna.

Kui ma väike olin, oli Kopenhaageni sadam suur ja seal pulbitses elu. See lõhnas vürtside, kohvi ja toidu järele, selle rütmi mõjutasid kauged maad ja võimalikud ohud, mis selle kontseptsiooniga kaasneda võivad.

Nüüdseks on toidu- ja vürtsilõhnalistest ladudest saanud korterid, galeriid ja kontserdisaalid, Nyhavn on muutunud turistilõksuks. Vanasti oli Nyhavn põnev koht, kus võis kohata kelme, meremehi, tätoveerijaid, bordelle, baare ja akendel istuvaid või ustel seisvaid naisi, kes müüsid midagi, mille mõistmiseks ma olin liiga väike.

Kopenhaagen pole enam endine.

Mingil ajal oli linn koduks talvituvatele hipidele ja Ameerika džässmuusikutele. Neil polnud raha, et USA-s esinemise eest maksta, aga nad avastasid varjupaiga Taanis, kust oli kerge leida hašši, publikut ja lahkeid naisi.

Veidi raske on harjuda, et vanasti nii vabast Kopenhaagenist on saanud kodukoht kõigele, mida võib leida igast suurlinnast: seal on Gap, 7-Eleven, Gucci, Tommy Hilfiger, Ralph Lauren ja kõik muu üüratute hindadega rahvusvaheline jama. Kunagi mõnitasid taanlased Stockholmi linna ambitsioonide pärast kujuneda millekski enamaks ja suuremaks, võib-olla koguni rahvusvaheliseks keskuseks, aga nüüd on Kopenhaagen täpselt samasugune oma renoveeritud tapamajapiirkonnaga à la New Yorgi Meatpacking District ning restoranidega, millel on rohkem Michelini tähti kui kunagi Christianias suitsetatud joint’e. See on peaaegu arusaamatu, kuidas see vabameelne maa, see isepäine linn on muutunud ka nii võõravaenulikuks ja rassistlikuks.

Täiskasvanuna sain aru, mida naised tookord Kopenhaagenis müüsid, kuid enam ei seisa nad ustel ega kõõlu Nyhavni akendel, suurem osa sellest ärist toimub interneti kaudu.

Mul polnud võimalik eriti palju teha, aga kuna keegi teine nähtavasti asja tõsiselt ei võtnud, siis veetsin ma omal algatusel aega Kopenhaageni luksushotellide baarides või süstlanarkomaanide ning tänavaprostituutide seas kurikuulsal Istedgadel. Keegi ei tundnud kahekümne kuue aastast Poola eskorttüdrukut.

Poola prostituute oli väheks jäänud. Poolataride asemele olid ammu tulnud Leedu, Venemaa ja Moldaavia naised, ja nüüd olid inimkaubitsejad avastamas veelgi odavamat naistööjõudu Aafrikast.

Ühel õhtul peatas mind ühel Istedgade põikänaval kahe meetri pikkune, laiade õlgade ja tohutute rusikatega mustanahaline mees. Ta haaras mul kõrist, surus mind grafitiga kaetud seina vastu ja ütles:

„Kui sa midagi ei osta, siis kao minema. Ja lõpeta minu tüdrukute kiusamine.”

Ta oli minust peajagu pikem, ometigi olen ma peaaegu meeter üheksakümmend, aga kui ta mind lahti lasi, siis nõustus ta siiski Justyna pilti vaatama. Kuni tema hiiglaslikus peas paistis mõttetegevus toimuvat, arutlesin ma endamisi, kas Istedgade kõik video- ja DVD-poed tulevad tõesti ots otsaga välja. Kes ostab tänapäeval videoid või DVD-sid? Kõik on ju netis olemas, kõik laadivad sealt alla. Ennekõike pornot. Sellest on vist kümme aastat möödas, kui ma ise viimati pornopoes käisin, seevastu on aga netis leheküljed, mida ma vaatan vähemalt korra nädalas, lihtsalt igaks juhuks, et mitte midagi maha magada.

„Ta tegi eritöid,” ütles hiiglane. „Ma ei ole kunagi temaga töötanud, valged tibid on trubbel, arvavad, et nemad kontrollivad olukorda. Aga ma tean, kes ta on.”

„Teda ei ole enam. Ta on surnud,” ütlesin ma.

Mees kehitas õlgu. „Seda võib igaühega juhtuda, ka sinu ja minuga. Aga ma tean, kes temaga koos töötas. Tema nimi on Lone ja ta käib lõuna ajal tavaliselt Dan Turèllis söömas.”

Kui ta minema läks, nägi ta välja nagu kõndiv küüniuks. Kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud mind ära kägistada.

Dan Turèlli kohvik oli saanud oma nime Taani krimikirjaniku Dan Turèlli järgi ja asub Store Regnegade piirkonnas, mis sai populaarseks pärast seda, kui reklaamibürood vanad majad ära ostsid ja butiigid hakkasid seal müüma maailma vallutanud Taani uute disainerite rõivaid.