Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 13

Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?“ Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.” (Mt 18:21-22)

Peetrus tahtis teada, kui kaugele, millise piirini peab ta oma vagaduses minema, et Jumalat rahuldada ja ise oma usu ning elu suhtes rahulolu saavutada. Seda rahulolu, mis ütleb: ma olen piisavalt hea, piisavalt vaga, piisavalt usklik. Nagu variser, kellest Jeesus rääkis (Lk 18:9-

14). Too võis rahuliku südamega Jumalale ette kanda oma usulise tubliduse („Ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad…”). Huvitaval kombel tundis Peetrus oma küsimuses huvi Jumala tahte („Kui palju on tema meelest õige?”) ja iseenda vastu (tekstist on ilmne, et ta püüdis selle küsimusega suurema jumalakartuse ja sügavama vaimuliku arengu poole). Mis kahe silma vahele jäi, oli ligimene. Inimene, kes andestust vajab, ununes ära. Nii juhtub ilmselt siis, kui eesmärgiks on mõõdetav ja märgatav usuline tase ja mitte ennekõike Jumala Vaimu vaba toimimine meie elus. Tean inimest, kes kord püüdis seada tuvastatavat piiri, milleni oma usuelus jõuda, et oleks garanteeritud Jumala rahulolu tema usu suhtes. Ta leidis, et liiga sagedane jumalateenistusel käimine on talle ülejõu käiv ning tegi otsuse: kord kuus on piisav. Teisisõnu, ta küsis: „Kas aitab, kui ma käin kirikus üks kord kuus?” Kahjuks tuleb öelda, et pärast selle miinimumpiiri seadmist ei käinud ta üldse enam jumalateenistusel. Näib nõnda, et küsimus „Kui palju on piisav?” ei toeta meie usulist arengut.

ÜT