Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 14

Siis tulid ta juurde Johannese jüngrid ja küsisid: „Miks meie ja variserid paastume, sinu jüngrid aga ei paastu?“ (Mt 9:14)

Läbi aegade on inimeste vahel pingeid tekitanud küsimus, kuidas on kõige õigem Jumalat teenida. Vahel on usupraktika ehk isegi valulisem kui see, millist jumalat teenitakse. Inimesed on valmis õigete seisukohtade eest võitlema ja suremagi – või kui just mitte ise surema, siis teisi hävitama, kes oma usku „valesti” väljendavad. Loomulikult on küsimus „õigesti” uskumisest väga tõsiselt päevakorral meiegi ajal.

Aga ka Jeesuse päevil võeti tema juures sama teema üles. Meie – ja mitte üksnes meie, vaid ka teised tõsised usklikud (antud juhul viitavad Ristija Johannese jüngrid variseridele, kellega nad olid tegelikult mitmes mõttes eri seisukohtadel) – paastume, aga teie mitte. Kuidas siis nii? Tundub, et siin on esitatud lihtsalt küsimus selle kohta, miks Jeesuse jüngrid ei paastu ehk miks Jeesus vaimuliku autoriteedina neid paastuma ei suuna. Seda küsimust esitades lipsab aga sõna küsijate huulile, mis märkamatult neid endid salamahti reedab: „Miks meie ja variserid paastume...?”

Pöördudes Jeesuse poole, esitavad nad tegelikult küsimuse iseendale ja see on vägagi tähelepanuväärne. Kui Jeesus oleks tahtnud nende sõnade kallal norida, oleks ta võinud reageerida umbes nõnda: „Tõepoolest, jah – kas te ikka ise teate, miks te paastute? Või järgite ainult vagasid kombeid ning endi omi teistega võrreldes tundute endile sügavamalt usklikena?” Kui me enda meelest paremal moel usklikud oleme kui teised (teeme „õigeid” asju, mida teised ei tee, ja jätame tegemata „ebaõiged” asjad, mida mõned teised teevad), siis on suur tõenäosus, et me ehk ise ka ei tea veel päris hästi, miks me seda või teist teeme ja milline on nende tegemiste sügavam seos jumalateenistusega.

ÜT