Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 22

Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse, et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal! Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat! (Ps 43:3-5)

Mureliku hinge palve, et Jumal juhataks teda oma altari ette tänu tooma, on midagi märkimisväärset ja üllatavat. Tänu tuuakse ju tavaliselt ikka pärast – millegi eest, mis on juba kätte saadud, mis on rõõmu toonud, probleemid lahendanud, kitsikusest päästnud. Siin aga tun-dub, et lauljal on vaid usk ja lootus abi saada – lahendust ennast ei paista veel kusagilt. Juhatust ei palu laulja ometi mitte selleks, et kitsikusest pääseda, vaid et Jumala ligi jõuda ja leida võimalus Talle oma tänu tuua.

Küsimus: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees?“ kõlab peaaegu etteheitena ja ometi paistab siit kõige selgemini kätte, mis laulja hinges hetkel toimub. Kui imeline, et sellestsamast haigest hingest mahub tõusma just selline palve: „...et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal...“ Võib-olla saabki tõeline tänu alguse sealt, kus ainsaks toetuspunktiks on jäänud usk ja lootus Jumala abile, mis ju kindlasti millalgi tuleb – isegi kui seda veel näha ei ole.

MT