Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 38

Kui tema jüngrid nägid, mis on tulemas, ütlesid nad: „Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?“ (Lk 22:49)

Kirikus tuletatakse meile sageli meelde, et väga tähtis on oma elu kõikides küsimustes Jumala tahet otsida. Küsida, mida Issand meie plaanidest või nendest olukordadest arvab, millesse oleme sattunud. See on väga tähtis meeldetuletus. Samas võib kergesti juhtuda, et me olulise tõe üht poolt nõnda üle rõhutame, et teine pool unarusse jääb.

Kui Jeesuse vaenlased tulid teda Ketsemani aias arreteerima, siis jüngrid olid täis indu sellele ülekohtule vastu astuma. Seejuures olid nad veel nii tublid, et enne tegutsema asumist Õpetajalt oma plaani kohta koguni tema arvamust küsisid: „Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?”

See, mis meid tihtipeale jüngritega ühte seltsi paneb, ongi meie n.ö pool vagadust. Me küsime Issandalt nõu ja juhatust – ja siis tegutseme. Asume asja kallale nii kiiresti ja operatiivselt, et me temale mingit aega ei jäta oma arvamuse väljaütlemiseks. Just nagu Jeesuse õpilased. Niipea kui küsimus oli esitatud, asuti aega viitmata tegutsema: „Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva.” Vagaduse „teine pool” – ära oodata Issanda seisukoht – jäi puudu.

Nii juhtubki, et Jeesus ei saa suunata meie toimimist. Talle jääb vaid meie tormakate tegude tagajärgede leevendamine: „Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.”

ÜT