Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 37

See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. (2 Kr 4:7)

Vanaaegne varanduse säilitamise anum oligi tõepoolest tavaline kergestipurunev savipott. Mitte keerulise kombinatsiooniga seif nagu tänapäeval. Kas selle taga oli mõtteviis, et kui varandus omanikku vahetab, on see suur õnnetus niikuinii ja varanduse tagasisaamine seega ebakindel ja lootusetu? Või oli hoopis üht tavalist savipotti teiste samasuguste sekka peita ohutum kui seda eriliselt ära märkida, et kõik juba kaugelt näeksid ja teaksid: siin on varandus peidus!?

Paulus rõhutab siin igatahes, et küsimus on peamiselt kontrastis. Aare on see, mis on tähtis ja väärtuslik; aarde hoiukoht ehk siis saviastja rõhutab seda, et ümbrise ülesanne on vaid aaret koos hoida, aardele koht luua – ei midagi enamat. Et oleks üheselt selge, mis on väärtuslik ja mis mitte. Ja just sellise aarde tahab Jumal meie südameisse anda: võrratult suure väe, mis selgelt ja vaieldamatult kuulub Jumalale ja millele meie oma olemisega midagi juurde lisada ei saa. Ei midagi meist. Üksnes see väike osa, et oleme selle aarde endasse vastu võtnud ja see vägi võib saviastja ümbruses midagi suurt korda saata – aga vägi jääb ikka Jumala väeks ega muutu saviastja omaks. Ja samas tuleks tähele panna võidukat tooni selles, kui Paulus ütleb: „See aare on meil...” – meile on antud midagi ülimalt väärtuslikku, mille üle tuleks üha ja üha rõõmustada. Meil on Jumala and.

MT