Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 36

Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. (Mt 18:31)

Pealekaebamine ei ole ilus. Nii on meid juba lapsest saadik õpetatud. Koolis on näiteks väga selge, millega tegemist: on keegi, kes tahab „pugeda” ehk end õpetajatele paremana näidata, ning selle paremuse joonistab ta selgemalt välja kellegi teise kohta halba teatavaks tehes. Niisuguse kaebamise tagamaa on ilmselge: halvustada teist ja esile upitada ennast.

Siiski ei saa me kaebamise mõiste puhul jäädagi koolilaste omavaheliste tülitsemiste juurde. See ei räägi meile kõike vajalikku. Mõelgem kas või sellele, et „kaebamine” on lausa seaduslikult kohustuslikuks tehtud kriminaalõiguses – karistatavaks võib osutuda mitte üksnes kuriteo sooritaja, vaid ka kaasteadja, kes jätab teost teatamata.

Jeesuse jutustatud tähendamissõnas kirjeldatakse piltlikult kuninglikku õukonda, kes on oma valitseja meelsusest sedavõrd mõjutatud, et tunnetab osadust ja tajub valusalt ülekohtu olemasolu endi keskel. Halastamatu sulase käitumine teeb neile kõigile haiget. Ja seepärast on nad nördinud ega saa lasta niisugustel hoiakutel selles õukonnas maad võtta. Jeesus ei anna siin korraldust selle kohta, et me peame ülekohtu puhul nördimust tundma. Ta jutustab, et nii on see nende seas, kes moodustavad kuningliku õukonna – nagu meie tema koguduse. Siin on loomulik selle pärast pahameelt tunda, kui keegi otsustavalt kuninglikku meelsust ignoreerib. See teeb haiget ka nendele, kes juhtumiga otseselt seotud pole, ja nad lähevad sellega oma isanda ette. See õpetab meile midagi Jumala laste osadusest.

ÜT