Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 41

Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest? Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu? (Ps 13:2-3)

Üks kõige inimlikumaid küsimusi ongi seesama lihtne küsimus – kui kaua veel? Kas lõppu juba ei paista? Kannatus, kurbus ja unustatud olemine on kõik sellised tunded, mis aega justkui pikemaks venitavad – minutid võivad näida tundidena ja päevad lausa lõputuina. Samas on just selles kui-kaua-küsimuses selgesti peidus ka lootus – see kõik ei saa ju niimoodi kestma jääda, midagi peab millalgi muutuma – ning seetõttu kerkib hingest küsimus: millal tuleb muutus? Kas seda tuleb veel kaua oodata? Kui kaua?

Naiivne on mõelda, et kannatuse pikkuse teadmine selle kandmise vaeva leevendaks. Vaeva leevendab pigem just seesama lootus, mis paneb küsima: kui kaua veel? Ja küsija, antud juhul psalmist, teab, kelle peale loota. Ta vaatab julgusega tulevikku ja näeb lahendust – tema jaoks veel ees seisvat, kuid Jumala ajas juba toimunut! Kõige hämmastavam ongi , et tema lootus on nii elav ja reaalne, et ta saab selles lootuses – olles ise alles keset oma vaeva ja kannatust – siiski täie veendumusega öelda:

„Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud!“ (Ps 13:6)

MT