Читать книгу Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 23

Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks... (1Ms 28:20-21)

Piibel on üks aus ja inimlik raamat. Need vägevad esiisad, kellest kogu rahvahõim hakkab oma põlvnemist arvestama ja kelle nimesid Piiblis nii aupaklikult nimetatakse, on meie ette toodud kogu oma loomulikkuses – usus ja uskmatuses, väärikuses ja kiusatuses ja vahel pattugi tehes. Elus tuleb ju ette igasuguseid hetki.

Ja küllap on vägagi inimlik Jumala ees seistes sellist palvet paluda, nagu tegi kord Jaakob. Ta oli siiralt valmis Jumalale ühe tõsise tõotuse andma: „siis on Issand mulle Jumalaks”. Need polnud tühjad või kerged sõnad – need tähistasid pühendumist, teenimist, ohverdamist. Aga ta oli kõigeks selleks valmis vaid teatud tingimustel: „kui Jumal on minuga ja hoiab, annab jne”. Kas ei tule tuttav ette? Kas pole me sageli olnud kiusatuses samamoodi mõelda? Ja küllap oleme kohanud ka inimesi, kes ongi nii mõelnud ning Jumalast lahti öelnud põhjendusega, et Jumal on nende elus midagi tegemata jätnud – ei ole neid hoidnud või neile piisavalt andnud.

Kõige selle juures on üks väike „aga”: meie inimlik arusaam sellest, kas ja kuivõrd Jumal meid hoiab ja meile annab, on vägagi piiratud. Jumal võib meid hoida õnnetuse eest – aga ka õnnetuse sees; Jumal võib meile anda imelisel viisil ja ootamatult, aga ka pikkamisi ja märkamatult. Jumal teeb meie elus alati enam, kui me tähele paneme. Nii oleks ehk õigem öelda: „Kuna Jumal on minuga, siis on ta mulle Jumalaks...”

MT