Читать книгу Mees, kes polnud mõrtsukas - Michael Hjorth - Страница 4

Ma ei ole mõrtsukas.

Ta sisendas seda endale, lohistades tapetud poissi nõlvakust alla – ma ei ole mõrtsukas.

Mõrtsukad on kurjategijad. Mõrtsukad on halvad inimesed. Pimedus on alla kugistanud nende hinged ja nad on igaüks omal põhjusel pöördunud halvale teele, keerates selja valgusele. Tema ei olnud halb.

Vastupidi.

Kas ta ei olnud viimasel ajal tunnistust andnud hoopis vastupidisest? Kas ta polnud teiste heaolu nimel omaenda tunded, oma tahte pea täielikult kõrvale jätnud ja enda peal peaaegu et vägivalda tarvitanud? Pööranud ette teise põse, just seda oli ta teinud. Kas tema kohalolu siin, selles soises orus keset eimiskit, koos tapetud poisiga polnud mitte veel üks märk sellest, et ta tahtis teha head? Pidi tegema head. Et ta ei kavatsenud enam kunagi lootusi petta.

Mees jäi seisma ja hingas välja. Hoolimata vanusest oli poiss raske. Hästi treenitud. Tundide kaupa jõusaalis. Aga enam polnud palju jäänud. Ta haaras tugevalt kinni püksisäärtest, mis olid kunagi valged olnud, aga pimeduses näisid mustad. Poiss oli nii palju verd kaotanud.

Jaa, tapmine on vale. Viies käsk. Sina ei tohi tappa. Kuid on erandeid. Piibliski on mitmeid kohti, kus tapmine on õigustatud. On neid, kes on selle ära teeninud. Vale võib olla õige. Lõplikku tõde ei ole.

Ja kui kavatsus ei ole egoistlik. Kui ühe inimelu hinnaga saab päästa teisi. Anda neile võimalus. Anda neile elu. Siis ei saa ju see tegu olla halb? Kui eesmärk on hea.

Mees jäi seisma pisikese tumeda veekogu ääres. Muidu oli see paari meetri sügavune tiik, kuid viimase aja sajud ei olnud täielikult maapinda imbunud ja nüüd laiuski vesi väikse järvena võsastunud orus.

Mees kummardus ja haaras poisi õlast kinni. Suure pingutusega õnnestus tal elutu keha pooleldi püsti saada. Viivuks vaatas ta poisile otse silma. Millele ta viimasena mõtles? Oli ta üldse jõudnud millelegi mõelda? Kas ta sai aru, et teda ootab ees surm? Kas ta mõtles, miks see juhtub? Kas ta mõtles kõigele sellele, mida ta oma lühikese elu jooksul teha ei jõudnud, või hoopis sellele, mida ta oli tegelikult teinud?

Sel polnud mingit tähtsust.

Miks ta end niiviisi piinas, rohkem kui tarvis?

Tal polnud muud valikut.

Ta ei saanud lootusi petta.

Mitte jälle.

Siiski ta kahtles. Aga ei, nad ei saaks sellest aru. Ei andestaks. Nad ei pööraks teist põske ette nagu tema.

Ta tõukas poissi endast eemale. Keha langes plartsatusega vette. Mees võpatas. Ta ei olnud pimedas vaikuses selleks hääleks valmis.

Poisi keha vajus ning kadus.

Mees, kes ei olnud mõrtsukas, läks tagasi väiksele metsateele auto juurde ja sõitis koju.