Читать книгу Mees, kes polnud mõrtsukas - Michael Hjorth - Страница 6

Unenägu kordus igal ööl.

See ei andnud talle rahu.

Alati seesama unenägu ja tuttav äng. See ärritas teda. Tekitas raevu. Sebastian Bergman on parem inimene. Kui keegi teab, mida tähendavad unenäod, ja kui keegi suudab mineviku palavikulise paine seljatada, siis on see tema. Aga kui ettevalmistunud, kui teadlik ta unenäo tegelikust tähendusest ka polnud, ei suutnud ta sellele vastu panna. Justkui oleks tema olemus unenäo tähendusse lõksu jäänud.

4.43.

Hakkas valgenema. Sebastiani suu kuivas. Oli ta karjatanud? Ilmselt mitte, sest naine tema kõrval magas. Naine hingas rahulikult. Tema pikad juuksed varjasid osaliselt alasti rinna. Sebastian sirutas oma kergelt krampi läinud sõrmi, pööramata sellele erilist tähelepanu. Ta oli harjunud, et unenäost ärgates oli parem käsi kõvasti rusikas. Ta üritas meenutada hoopis enda kõrval lebava olendi nime.

Katarina? Karin?

Ta oli seda õhtu jooksul kindlasti maininud.

Kristina? Karolin?

Mitte et sel mingit tähtsust oleks – Sebastian ei kavatsenud temaga enam kunagi kohtuda –, aga mälus tuhnimine aitas peletada eemale unenäo loorjad jäänused, mis endiselt ta meeli painasid.

Unenägu, mis oli teda jälitanud enam kui viis aastat. Sama unenägu, samad pildid iga öö. Kogu alateadvus töötas pingsalt läbi seda, millega ta päevasel ajal toime ei tulnud: süütunde vaigistamine.

Sebastian tõusis haigutust alla surudes aeglaselt voodist ning võttis toolilt riided, mis ta paar tundi tagasi sinna pannud oli. Riietudes vaatas ta suurema huvita ringi toas, kus oli öö veetnud. Voodi, kaks sisseehitatud valget riidekappi, üks neist peegeluksega, lihtne valge IKEA öökapp, millel äratuskell ja terviseajakiri Må Bra, väike laud, kus pudi-padi kõrval seisis foto tüdrukust, kes elas üle nädala ema juures, ning tool, kust ta oli äsja oma riided võtnud. Mittemidagiütlevad reproduktsioonid määrdunud beeži värvi seintel, mida kogenud maakler kirjeldaks kui latte tooni. Ruum oli samasugune nagu seal aset leidnud seks – fantaasiavaba ja igavapoolne, ehkki see oli oma funktsiooni täitnud. Nagu alati. Kahjuks ei kestnud saadud rahuldus piisavalt kaua.

Sebastian sulges silmad. See oli alati kõige valulikum hetk. Tagasitulek tegelikkusse. Emotsionaalne kannapööre. See oli talle nii tuttav. Ta koondas oma tähelepanu voodis lamavale naisele, eriti tema katmata rinnanibule. Mis tema nimi nüüd oligi?

Sebastian oli kindel, et oli end drinke tuues tutvustanud. Seda tegi ta alati. Mitte kunagi siis, kui küsis, kas kõrval olev koht on vaba, mida naine juua soovib või kas talle tohib midagi pakkuda. Alati siis, kui klaasi naise ette asetas.

„Muide, mu nimi on Sebastian.“

Ja mida oli see naine vastanud? Midagi K-ga algavat, selles oli ta kindel. Sebastian pani püksirihma kinni. Kostis pandla kerge metaljas kõlksatus.

„Kas sa hakkad minema?“ Naise hääl oli unine, pilk eksles kella otsides.

„Jaa.“

„Ma arvasin, et sööme koos hommikust. Palju kell on?“

„Kohe viis.“

Naine ajas end küünarnukkidele. Kui vana ta oli? Alla neljakümne? Ta lükkas näo eest juuksesalgu. Uni oli kadumas ja selle asemele ilmumas teadmine, et hommik ei kujunegi selliseks, nagu tema oli arvanud. Mees oli tema kõrvalt minema hiilinud, riidesse pannud ja plaaninud lahkuda ilma teda äratamata. Nad ei söö koos hommikust ega loe õdusalt vesteldes Dagens Nyheterit ega tee pühapäevast jalutuskäiku. Mees võib öelda mida tahab, aga ta ei soovi teda lähemalt tundma õppida ega uuesti helistada.

Naine teadis seda. Sellepärast laususki Sebastian lihtsalt: „Nägemist.“

Sebastian ei püüdnudki nime ära arvata. Enam ei olnud ta isegi kindel, et see algab K-ga.

Tänav oli varahommikuselt vaikne. Eeslinn magas ja kõik helid olid summutatud, justkui selleks, et ümbrust mitte äratada. Isegi liiklus eemal Nynäsvägenil näis aupaklikult sordiini all. Sebastian jäi ristmikul tänavasildi ees seisma. Varpavägen. Kuskil Gubbängenis. Koju oli omajagu maad. Kas metroo üldse sõidab nii vara? Täna öösel sõitsid nad taksoga. Ostsid 7-Elevenist hommikusöögiks saia. Naisele oli meenunud, et tal on see kodus otsa saanud. Sest mees jääb ju hommikusöögiks sinna? Nad olid ostnud saia ja mahla, tema ja ... no mida kuradit, ausõna ... No mis ta nimi oli? Sebastian kõndis mööda inimtühja tänavat edasi.

Ta oli naisele haiget teinud, mis tahes tolle nimi ka poleks.

Neljateistkümne tunni pärast jõuaks Sebastian Västeråsi ja jätkaks oma tööga. Ehkki olukord on nüüd muutunud – naisele Västeråsis ta enam haiget teha ei saa.

Hakkas sadama.

On ikka kuradima hommik.

Gubbängenis.