Читать книгу Mees, kes polnud mõrtsukas - Michael Hjorth - Страница 9

Rong väljus Stockholmi pearaudteejaamast 16:07. Sebastian sõitis esimeses klassis. Kui rong linnast välja suundus, toetas ta end seljatoe vastu ja sulges silmad.

Varem ei olnud tal kunagi õnnestunud rongis ärkvel püsida. Kuid nüüd, kui ta tundis äärmist vajadust uinaku järele, ei leidnud ta seda rahu.

Selle asemel võttis ta välja matusebüroo kirja ja hakkas seda lugema. Ta teadis juba, mis seal kirjas oli. Üks ema endistest kolleegidest oli talle helistanud ja rääkinud, et ta ema on surnud. See oli toimunud rahulikult ja väärikalt. Rahulik ja väärikas – ema elu kokkuvõte. Selles polnud midagi positiivset, vähemasti mitte siis, kui su nimi on Sebastian Bergman. Ei, Sebastiani jaoks oli elu üks võitlus esimesest hetkest viimaseni. Rahulikel ja väärikatel ei olnud tema juures kohta. Surnud ja igavad – nii ta neid kutsus. Elavad üks jalg hauas. Enam Sebastian selles nii kindel polnud. Milliseks oleks ta elu kujunenud, kui ta oleks olnud rahulik ja väärikas?

Ilmselt paremaks.

Mitte nii valusaks.

Sebastiani terapeut Stefan Hammarström üritas teda vähemasti nii uskuma panna. Nad arutasid seda ühel viimastest kordadest, kui Sebastian rääkis, et ta ema on surnud.

„Kui ohtlik on olla selline nagu teised?“ küsis Stefan, kui Sebastian selgitas, mida tema rahulikest ja väärikatest arvab.

„Eluohtlik,“ vastas Sebastian. „Ilmselt otseselt surmav.“

Siis olid nad veetnud peaaegu tunni, arutades inimese geneetilist eelsoodumust ohuks. Sebastian armastas seda teemat.

Ta oli mõistnud, kui oluline võib olla ohutundest saadav innustus, osaliselt tema enda elus, aga ka sarimõrvareid puudutavas uurimistöös. Nüüd rääkis ta terapeudile, et sarimõrvarit innustab kaks asja: fantaasia ja oht. Fantaasia on käigus hoidev mootor, mis on pidevalt kohal, kuigi töötab tühikäigul.

Enamikul inimestel on fantaasiad. Seksuaalsed, tumedad, julmad, mis jaatavad pidevalt egot ja hävitavad selle, mis tee peal ees. Fantaasias on inimesed tugevad. Väga vähesed elavad oma fantaasiate järgi. Need, kes seda teevad, on leidnud õige tee.

Oht.

Oht, et sind leitakse.

Oht julgeda teha nimetamatut.

Silmapilk vabanevad adrenaliin ja endorfiin. Need on turbojõud. Kütus, mis plahvatab ja paneb mootori täiskäigul tööle. Sellepärast otsivad närvikõdi järele janunejad aina enam adrenaliini ja sarimõrvaritest saavad sarimõrvarid. Kui mootor on pandud töötama kiiretel pööretel, on raske tühikäigule naasta. Kui on kogetud mootori jõudu. Kui on avastatud, mis paneb inimese end elavana tundma. Oht.

„Kas sa räägid tõepoolest ohust, mitte erutusest?“ küsis Stefan ja kummardus ta poole, kui Sebastian vait jäi.

„Kas meil on siin keeletund?“

„Ei, sa teed ettekannet.” Stefan valas kõrval laual olevast karahvinist klaasi vett ja ulatas selle siis Sebastianile. „Kas ei olnud mitte nii, et sulle maksti nende pidamise eest, mitte sina ei maksnud?“

„Ma maksan selle eest, et sa mind kuulaksid. Mida iganes ma ka ei ütleks.“

Stefan naeratas ja raputas pead.

„Ei, sa tead, miks sa mulle maksad. Sa vajad abi ja need väiksed kõrvalekalded jätavad meile vähem aega, et rääkida sellest, millest me peaksime rääkima.“

Sebastian ei vastanud. Ei liigutanud oimugi. Talle meeldis Stefan. No bullshit.

„Nii et kui pöörduksime nüüd su ema juurde tagasi. Millal matus toimub?“

„See on juba toimunud.“

„Kas sa olid seal?“

„Ei.“

„Miks?“

„Sest ma arvasin, et see tseremoonia on neile, kellele ema päriselt meeldis.“

Stefan silmitses meest paarisekundise vaikuse jooksul.

„Näed sa, meil on palju jutuainet.“

Rongiaknast avanes kaunis maastik. Rong möödus helerohelistest aasadest ja Stockholmist loodesse jäävatest metsadest. Puude vahelt helkis viivuks Mälareni järv. Kes tahes teine reisija oleks ehk mõelnud elu võimaluste üle. Sebastiani jaoks oli see aga vastupidi. Ta ei näinud end ümbritsevas ilus ühtki võimalust. Ta pööras pilgu rongi lakke. Ta oli kogu oma elu vanemate eest põgenenud. Oma isa eest, kelle vastu ta oli juba nooruspõlves võidelnud, ja oma rahuliku ja väärika ema eest, kes ei hoidnud kunagi tema poole. Mitte kunagi. Vähemasti selline mulje oli talle jäänud.

Sebastiani silmi valgusid hetkeks pisarad. See oli viimaste aastatega lisandunud. Pisarad. Imelik, mõtles ta, et minu vanuses tuleb avastada midagi nii lihtsat nagu pisarad.

Emotsionaalne.

Irratsionaalne.

Selline polnud ta kunagi tahtnud olla. Ta pöördus teema juurde, mis suutis need mõtted summutada – naised. Veel üks lubadus, mille Sebastian oli murdnud. Sellest hetkest, kui ta kohtas Lilyt, oli ta otsustanud naisele truuks jääda. Kuid teda öösiti painava unenäo ja tähtsusetute, tühjade päevade tõttu ei näinud ta muud lahendust. Uute seikluste otsingud ja lühikesed perioodid koos erinevate naistega täitsid ta elu, nii et tal õnnestus korrakski jõetusest jagu saada. Ta elas mehe, armukese ja kiskjana, kes jahtis uusi naisi. See võime oli temas kõigest hoolimata säilinud. See tekitas temas nii rõõmu kui ka hirmu. Et ta polnud midagi enamat. Üksik mees, kes veetis aega vanade ja noortega, õpilaste ja kolleegidega, abielus ja vallalistega. Ta ei diskrimineerinud kedagi. Tema jaoks kehtis vaid üks reegel – naine peab tema omaks saama. Tema peab kinnitama, et Sebastian ei ole väärtusetu, et ta elab. Sebastian taipas ka ise, kui laastav on tema käitumine, kuid ta otsustas selle teadmise kõrvale heita. Millalgi on ta sunnitud leidma väljapääsu.

Ta asus rongis ringi vaatama. See oli pooleldi tühi. Ta silmad peatusid ühel brünetil natuke maad eemal. Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kuldkõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.

Sebastian tõusis ja kõndis naise juurde.

„Lähen kohe restoranivagunisse. Kas soovid ka midagi?“

Naine tõstis raamatu kohalt küsiva pilgu, kas kõnetati just teda. Kui ta mehe pilku kohtas, oli ta selles kindel.

„Ei, aitäh, pole vaja.“ Ta pöördus raamatu juurde tagasi.

„Kindel? Isegi mitte tassi kohvi?“

„Ei, aitäh.“ Seekord ei vaadanud ta isegi üles.

„Teed? Kuuma šokolaadi?“ Nüüd vaatas naine juba ärritusega Sebastianile otsa. Sebastian manas näole naeratuse, mis oli tal samahästi kui patenteeritud.

„Praegusel ajal võib siit isegi veini saada, aga ehk on selleks veel vara?“ Naine ei vastanud.

„Võib-olla sa mõtled, miks ma seda küsin,“ jätkas Sebastian. „Ma olen selleks sunnitud. Tunnen, et minu kohus on sind selle raamatu eest päästa. Ma olen seda lugenud. Sa veel tänad mind.“ Naine vaatas üles, kohates taas mehe pilku. Sebastian naeratas. Naine vastas naeratusega.

„Tass kohvi oleks hea. Must, ilma suhkruta.“

„Kohe toon.“ Uus lühike naeratus, mis venis laiemaks, kui Sebastian edasi kõndima hakkas. Võib-olla tuleb sellest ikkagi normaalne reis Västeråsi.

Västeråsi politseijaoskonnas kihas tegevus. Kerstin Hanser vaatas kerge murelikkusega kella. Ta pidi kohe minema hakkama. Olgugi et ta ei tahtnud seda üldse teha. Ta võinuks loetleda üheksakümmend üheksa asja, mida ta oleks eelistanud Lena Erikssoniga surnukuuris kohtumisele. Ometi tuli seda teha. Ehkki selles polnud kahtlustki, et leitud poiss on Roger Eriksson, tahtis ema teda näha. Hanser oli keeldunud, aga Lena Eriksson oli endale kindlaks jäänud. Ta tahtis oma poega näha.

Ema oli kohtumist kaks korda edasi lükanud. Miks, seda Hanser ei teadnud. Ta ei hoolinud sellest samuti. Ta lootis, et seda kohtumist ei toimu üldse. Igatahes mitte nii, et tema peab seal viibima. See osa tööst meeldis talle kõige vähem, ja kui aus olla, ei olnud Hanser selles ka kõige tugevam. Ta üritas võimalikult palju niisuguseid olukordi vältida, kuid teised paistsid arvavat, et tema tuleb paremini toime, sest on naine. Et tema leiab õiged sõnad kergemini. Et omaksed ja leinajad tunnevad end tema juuresolekul mugavamalt, ja seda ainuüksi tema soo pärast. Hanseri meelest oli see jama. Ta ei teadnud kunagi, mida öelda. Ta suutis väljendada oma sügavat kaastunnet, võib-olla inimest kallistada, pakkuda õlga, millel nutta, anda number, kuhu helistada, ja kinnitada üha uuesti, et politsei teeb omalt poolt kõik, et leida see, kes on nii palju kannatusi põhjustanud. Muidugi, ta võis seda kõike teha, ent enamasti pidi ta vaid juures seisma. Samahästi võinuks see olla kes tahes.

Hanser ei suutnud isegi meenutada, kes oli temaga kaasas siis, kui tema ja ta mees olid identifitseerinud Niklase. See oli keegi mees. Mees, kes oli seal lihtsalt seisnud.

Tegelikult oleks ta võinud kellegi teise Lena juurde saata. Kindlasti oleks ta nii ka teinud, kui juurdlus oleks teisiti kulgenud. Nüüd ei saanud ta millegagi riskida. Meedia on eriti tähelepanelik. Ilmselt nad juba teadsid, et poisi süda on puudu. Ilmselt on vaid aja küsimus, kui nad saavad teada, et poiss oli kadunud peaaegu kolm ööpäeva, enne kui politsei otsinguid alustas. Peale selle veel traumeeritud alaealised skaudid metsas ja Haraldssoni „välja väänatud jalg“. Nüüdsest ei tohi olla midagi, mida selle juurdluse puhul kritiseerida. Selle eest kannab ta juba hoolt. Ta teeb koostööd parimatega ja peagi on see kohutav juhtum minevik. Selline oli tema plaan.

Telefon helises.

Valvelaud.

Keskkriminaalpolitsei otsis teda. Hanser vaatas seinakella. Nad olid varem jõudnud. Kõik ühekorraga. Ta on sunnitud neid vähemalt tervitama. Pole midagi parata, Lena Eriksson peab paar minutit ootama. Hanser silus oma pluusi, ajas selja sirgu ja kõndis sissekäigu juurde viivate treppide poole. Ta jäi seisma lukustatud ukse taga, mis eraldas vastuvõtulauda politseijaoskonna sisemusest. Läbi klaasi ruudumustri nägi ta Torkel Höglundi ringi lonkimas, käed selja taga. Akna all rohelisel diivanil istusid üks mees ja naine. Mõlemad Hanserist nooremad. Torkeli kolleegid, mõtles ta ja vajutas võtmekujutisega nupule, mis avas ukse. Kui Torkel lukuklõpsatust kuulis, pööras ta end ringi ja naeratas naist silmates.

Hanser tundis end ootamatult veidi ebakindlalt. Kuidas käituda? Kallistus või ametivennalik käepigistus? Nad olid koos paaril kursusel käinud, paar korda lõunat söönud ja vahel koridoris kohtunud.

Tal polnud vaja selle üle pead murda. Torkel astus ise tema juurde ja kallistas naist sõbralikult. Siis pöördus ta oma kaaslaste poole, kes olid nüüd diivanilt tõusnud, ja tutvustas neid. Kerstin Hanser tervitas Torkeli kolleege.

„Mul on kahju, aga mul on veidi kiire. Olen teel kohtumeditsiini.“

„Poiss?“

„Jaa.“

Hanser pöördus vastuvõtulaua töötaja poole.

„Haraldsson?“

„Peaks olema teel siia. Ma helistasin talle kohe pärast seda, kui olin sinuga rääkinud.“ Hanser noogutas. Veel kiire pilguheit kellale. Ta ei tohi palju hiljaks jääda. Ta vaatas silmanurgast Vanjat ja Billyt, aga pöördus rääkides Torkeli poole.

„Seni on juurdlust juhtinud Haraldsson.“

„Jah, nägin materjalides tema nime.“

Hanser võpatas. Kas Torkeli hääles oli kerge üleolev noot? Sel juhul ei reetnud ta nägu küll midagi.

Kuhu see Haraldsson seekord jääb? Hanser valmistus just oma mobiili otsima, kui oli kuulda ukseluku klõpsatust ning Haraldsson ilmus longates ootesaali. Tal kulus omajagu aega, enne kui ta nende juurde jõudis ja saabunuid tervitas.

„Mis su jalaga juhtus?“ Torkel viipas Haraldssoni parema jala poole.

„Väänasin välja, kui seda tüüpi otsisime. Sellepärast mind polnudki, kui nad ta leidsid.“ Seda lausudes vaatas ta viivuks Hanserile otsa.

Haraldsson teadis, et Hanser ei usu teda. Nüüd tuleb paar päeva lonkamist meeles pidada. Ega Hanser ju ometi sellepärast haiglasse pöörduks? Kui ta seda teeks, ei räägiks nad ju, kas ta käis seal või ei? Kas siin ei peaks kehtima mingisugune patsiendi konfidentsiaalsus? Tööandja ei tohi ju ometi töötaja kohta selliseid asju uurida? Või tohib? Ta peab seda ametiühingust küsima. Haraldsson oli nii oma mõtetesse süüvinud, et ta isegi ei kuulnud, mida tema ülemus rääkis. Alles nüüd märkas ta, et ülemus vaatab teda tõsisel ilmel.

„Torkel võtab oma meeskonnaga juurdluse üle.“

„Sinult?“ küsis Haraldsson ilmselgelt üllatunult. Midagi sellist ei osanud ta oodatagi. Kõik paistis kohe palju parem. Need on tõelised politseinikud täpselt nagu ta isegi. Loomulikult hindavad nad tema panust rohkem kui tema juristist ülemus.

„Ei, mina vastutan endiselt kõige eest, kuid keskkriminaalpolitsei juhib nüüdsest juurdluse operatiivset osa.“

„Koos minuga?“

Hanser ohkas sisimas ja palus vaikselt jumalat, et Västeråsi mõni uus mõrvalaine ei tabaks. Neil poleks siis mingit võimalust.

Vanja vaatas Billyle otsa. Torkel kuulas vestlust tuima näoga. Kohaliku politsei mahategemine või alandamine on küll kõige halvem viis koostöö alustamiseks. Torkel polnud kunagi sellises olukorras nii käitunud. On paremaid mooduseid panna inimesed endast maksimumi andma.

„Ei, nemad hakkavad täielikult juurdluse eest vastutama. Sinult võetakse see ülesanne üle.“

„Kuid me eeldame pigem õlg õla kõrval töötamist,“ segas Torkel vahele, vaadates tõsiselt Haraldssonile otsa. „Sul on selle juhtumi puhul ainulaadne arusaam, mis võib meie edasise edu suhtes otsustavaks saada.“

Vanja silmitses imetlusega Torkelit. Tema oli juba Haraldssoni Lootusetuks Juhtumiks ristinud. Selliseks, kel lubatakse alguses paar sõna sekka öelda, kuid kes seejärel juurdlusest täielikult kõrvale jäetakse.

„Nii et ma siis töötan koos teiega?“

„Sa töötad meiega paralleelselt.“

„Mis mõttes?“

„Küll me seda veel vaatame. Võime alustada ka sellest, et informeerid meid seni juhtunust ja siis lähme sealt edasi.“ Torkel pani käe Haraldssoni õlale ja juhatas ta ukse poole.

„Pärast näeme,“ lisas ta üle õla Hanserile. Billy läks diivanilt nende kotte võtma, aga Vanja jäi sinna. Ta oli enam kui kindel, et endine juurdluseülem oli koos Torkeliga astunud esimesed sammud lonkamata.

Lena Eriksson istus väikses ooteruumis ja pistis suhu veel ühe Läkeroli. Ta oli näpanud selle karbi oma töö juurest. Eile. Need olid kassa kõrval riiulis. Eukalüpt. Mitte küll tema lemmik, aga talle oli see lihtsalt kõige lähemal näppu hakanud ja nii oligi ta selle enne poe sulgemist tasku pistnud.

Eile.

Kui ta oli veendunud, et tema poeg on elus. Siis, kui ta oli pimesi uskunud seda politseinikku, kelle jutu järgi oli Roger vabatahtlikult ära läinud. Võib-olla Stockholmi. Või kuhugi mujale. Lihtsalt üks teismeea seiklus.

Eile.

Mitte lihtsalt teistsugune päev, vaid sootuks teine maailm. Kui lootus polnud veel kustunud.

Täna oli tema poeg igaveseks kadunud.

Mõrvatud.

Leitud metsajärvest.

Ilma südameta.

Pärast surmateadet ei olnud Lena terve päeva korterist väljas käinud. Ta pidi küll politseinikuga kohtuma, kuid ta oli helistanud ja selle edasi lükanud. Kaks korda. Ta ei olnud kohale läinud. Mõnda aega tundis ta hirmu, et ei suuda enam kunagi püsti tõusta. Siis ta oligi seal istunud. Oma tugitoolis. Elutoas, kus ta oli oma pojaga üha vähem aega koos veetnud. Ta üritas meenutada viimast korda, mil nad olid seal koos istunud.

Filmi vaadanud.

Söönud.

Rääkinud.

Elanud.

Ta ei suutnud meenutada. Ilmselt sai kõik alguse siis, kui Roger hakkas seal hirmsas koolis käima. Ta oli nende snoobidest noorukite seltsis kõigest paari nädalaga muutunud. Viimased aastad elasid nad enam-vähem eraldi elu.

Kõmulehtedest helistati pidevalt, aga ta ei tahtnud kellegagi rääkida. Mitte veel. Viimaks tõstis ta telefonitoru hargilt ja lülitas mobiili välja. Siis aga tulid nad tema juurde koju, hüüdsid teda kirjapilust ja jätsid esikuvaibale teateid. Aga ta ei teinud ust lahti. Ei tõusnud tugitoolist püsti.

Ta tundis end kohutavalt halvasti. Ta oli pidevalt masinakohvi joonud. Kas ta oli pärast eilset midagi söönud? Ilmselt mitte. Aga ta oli joonud. Alkoholi. Tavaliselt ta seda ei teinud. Mitte nii suures koguses. Ta oli väga mõõdukas, kuigi seda ei uskunud keegi. Kodus blondeeritud juuksed, tumedad juuksejuured välja paistmas. Ülekaal. Kulunud küünelakk sõrmustega ehitud lihavatel sõrmedel. Augustatud keha. Tema lemmikud – pehmed dressipüksid ja suured T-särgid. Enamikul tekkis Lenat kohates kindel esmamulje. Suur osa eelarvamusi leidis igatahes kinnitust. Pidev rahapuudus. Kaheksandas klassis katkenud koolitee. Seitsmeteistkümneselt rasedaks jäämine.

Üksikema.

Madalapalgaline töö.

Kuid alkoholi- või narkoprobleem. Ei iial.

Aga täna ta jõi. Et vaigistada seda häält peas, mis tuletas end meelde pärast surmateate saamist ja mis muutus päeva jooksul üha kuuldavamaks. Vaikne hääl, mis keeldus kadumast.

Lenal hakkas pea valutama. Ta vajas veidi värsket õhku. Ja sigaretti. Ta tõusis toolilt püsti, võttis põrandalt oma käekoti ja läks väljapääsu poole. Tema kulunud kontsad kajasid kivipõrandal mahajäetult. Umbes 45-aastane pükskostüümis naine kiirustas pöörduste vahelt läbi. Ta kõndis kindlal sammul tema poole.

„Lena Eriksson? Kerstin Hanser Västeråsi politseist. Vabandust, et hilinesin.“

Nad läksid vaikselt lifti. Kui nad keldrikorrusele jõudsid, tegi Hanser ukse lahti ja lasi Lena enda ees välja. Nad kõndisid koridoris edasi, kuni nägid valges kitlis prillidega kiilaspäist meest, kes juhatas nad väiksemasse ruumi. Seal seisis valgustatud kanderaam. Valge lina alt paistsid selgelt keha kontuurid. Hanser ja Lena astusid kanderaamile lähemale ja kiilaspäine mees läks rahulikult teisele poole raami. Mees vaatas otsa Hanserile, kes noogutas lühidalt. Kiilaspäine mees tõmbas lina ettevaatlikult alla ja paljastas Roger Erikssoni näo ja kaela. Hanser astus viisakalt tahapoole, kui Lena rahulikult kanderaami silmitses. Naise suust ei kostnud ei summutatud karjet ega sügavat hingamist. Ei mingit nuuksatust ega instinktiivset käe suu ette tõstmist. Mitte midagi.

Hanser oli seda märganud juba siis, kui nad ooteruumis kohtusid. Lena silmad ei olnud nutust punased ega paistes. Ta ei olnud mingil moel räsitud. Ta näis pigem rahulik. Siiski oli Hanser tundnud liftis kurgutablettidega summutatud alkoholilõhna. See ilmselt hoidiski Lena emotsioone vaos. See, ja muidugi šokk.

Lena seisis liikumatult ning silmitses oma poega. Mida oli ta oodanud? Tegelikult mitte midagi. Ta ei olnud julgenud mõelda, milline Roger võiks välja näha. Ette kujutada seda tunnet seal seistes. Mida oli vees lebamine pojaga teinud? Jah, ta oli natuke tursunud. Nagu oleks tal tekkinud allergiline reaktsioon. Muidu aga nägi ta välja nagu tavaliselt. Tumedad juuksed, hele nahk, mustad kulmud, habetunud ülahuul. Silmad kinni. Elutud. Mõistagi.

„Ma arvasin, et ta näeb välja selline, nagu ta magaks.“

Hanser seisis vaikselt paigal. Lena pööras pea naise poole, justkui ootaks ta kinnitust.

„Ta ei näe välja selline, nagu ta magaks.“

„Ei.“

„Olen nii palju kordi teda magamas näinud. Iseäranis siis, kui ta oli väiksem. Ta küll ei liiguta. Ta silmad on kinni, aga ...“

Lena ei lõpetanud lauset. Ta sirutas hoopis käe välja ja puudutas Rogerit. Külm. Surnud. Ta jättis oma käe poja põsele puhkama.

„Kaotasin oma poja, kui ta oli neliteist.“

Lena hoidis kätt endiselt Rogeri põsel, kuid keeras pead veidi Hanseri poole.

„Või nii?“

„Jah ...“

Taas vaikus. Miks oli ta seda öelnud? Hanser ei olnud seda varem sarnases olukorras kellelegi öelnud. Selles kanderaami ääres seisvas naises oli midagi. Hanserile tundus, et naine ei luba endal leinata. Ta ei suuda seda. Võib-olla ei tahagi. Tema mõtles seda lohutusena. Abikäena, näitamaks, et Hanser mõistab, mida Lena läbi elab.

„Kas tema mõrvati ka?“

„Ei.“

Hanser tundis end järsku rumalana. Nagu saaks selle kommentaari põhjal kannatusi võrrelda. Palun väga, mina olen samuti kellegi kaotanud. Kuid Lena ei paistnud enam sellele mõtlevat. Ta pööras end taas oma poja poole.

Nii mitu aastat oli tema olnud ainuke põhjus uhkust tunda.

Nii mitu aastat oligi tema Lena jaoks kõik olnud.

Nüüd oli sellel lõpp.

Kas see on sinu süü? asus hääl peas küsima. Lena tõmbas käe tagasi ja astus sammu tahapoole. Peavalu oli talumatu.

„Ma tahan nüüd ära minna.“

Hanser noogutas. Kui naised ukse poole kõndisid, tõstis kiilaspäine mees lina taas üles. Lena hakkas kotist sigaretti otsima.

„On sul kedagi, kellele helistada? Sa ei peaks ehk üksi olema?“

„Aga ma ju olen. Olen nüüd üksi.“

Lena lahkus ruumist.

Hanser lihtsalt seisis seal.

Täpselt nii, nagu oleks ta seda ette näinud.

Västeråsi politseijaoskonna konverentsiruum oli selles hoones moodsaim. Uus heledast kasepuidust mööbel oli vaid paar nädalat tagasi sinna toodud. Kaheksa tooli ümber ovaalse laua. Kolme seina kattev uus tapeet oli diskreetset ja rahustavat rohekat tooni, neljas sein oli jäetud tahvli ja ekraani jaoks. Ukse ääres nurgas oli laes paikneva projektoriga ühendatud uus tehnika. Ovaalse konverentsilaua keskel oli kontrollpult, millest sai juhtida kogu ruumi. Niipea kui Torkel selle ruumi hallile vaibale astus, otsustas ta, et just seal koguneb edaspidi kogu nende meeskond.

Nüüd kogus ta paberid enda ette lakitud lauaplaadile kokku ja jõi Loka veepudeli tühjaks. Senise juurdlustöö ülevaade oli möödunud ootuspäraselt. Haraldsson oli pakkunud üllatusmomendi vaid kahel korral.

Vanja tõstis paberitelt pilgu ning esitas küsimuse siis, kui nad juurdluse kronoloogiliselt kokku võtsid.

„Mida te pühapäeval tegite?“

„Uurimine sai siis hoo sisse, aga see ei viinud meid edasi.“

See vastus tuli ruttu. Kätteõpitult ruttu. Valelikult ruttu. Torkel märkis selle üles, teades, et sama tegi ka Vanja. Torkel polnud kunagi kohanud sellist valedetektorit, nagu seda oli Vanja. Naine vaatas pikalt Haraldssonile otsa ja pööras siis taas pilgu paberitesse. Haraldsson hingas välja. Loomulikult olid nad üks meeskond, aga kolleegid ei tohtinud algul tehtud vigadest teada saada. Nüüd pidid nad pilgu tulevikku suunama. Sellepärast oligi Haraldsson närviline – ja pisut murelik –, kui Vanja veel kord pastakaga viibutas. Billyt ajas see muigama – isegi tema teadis, et Vanja kõrv oli kinni püüdnud valeliku hääletooni. Vanja ei kavatsenud seda igatahes niisama jätta. Ta ei teinud seda kunagi. Billy nõjatus oma mugaval toolil tahapoole ja pani käed risti. Siin võib veel nalja saada.

„Kui sa ütlesid „algas“,“ jätkas Vanja teravalt, „siis mida te täpsemalt tegite? Ma pole leidnud ainsatki ülekuulamisprotokolli, ei ema ega kellegi teisega, ainsatki ülevaadet ümberkaudsete inimeste ülekuulamisest, ainsatki sündmuste ajagraafikut, mis oleks alanud reedega.“ Vanja vaatas Haraldssonile silma. „Nii et mida te täpsemalt tegite?“

Haraldsson niheles. Kurat, et mina pean siin seisma ja teiste vigade eest vastutama. Ta köhatas kurgu puhtaks.

„Olin sel nädalavahetusel vaba ja juurdlus algas esmaspäeval.“

„Mis siis pühapäeval toimus?“ Haraldsson vaatas ruumis viibivate meeste poole, justkui neilt tuge otsides, kuid mõlemad mehed vaatasid talle tungivalt otsa. Haraldsson köhatas uuesti.

„Minule teadaolevalt sõitsid politseiametnikud ema juurde.“

„Ja tegid mida?“

„Kogusid andmeid poisi kadumise kohta.“

„Missuguseid andmeid? Kus need on?“

Vanja ei pööranud Haraldssonilt pilku. Too mõistis, et ei pääse muudmoodi, kui peab toimunu teatavaks tegema. Ja siis ta rääkiski. Tõde. Kui ta oli lõpetanud, valitses ruumis teistsugune vaikus, mis tekib siis, kui üritatakse seedida midagi, mis on ebapädevuse ehe näide. Viimaks võttis sõna Billy.

„Nii et pühapäeval esitati sama kadumise kohta lihtsalt veel üks avaldus?“

„Jah, põhimõtteliselt küll.“

„Olgu. Poiss kaob reede õhtul kell kümme. Millal te tegelikult otsinguid alustasite?“

„Esmaspäeval. Pärastlõunal. Kui avaldus mulle edasi anti. Tegelikult ei otsinud me isegi siis, lihtsalt kuulasime üle tüdruksõbra, kooli, tunnistajad ...“

Ruumis jäi taas vaikseks. Kogemus kinnitas, et poiss oli tõenäoliselt sel ajal juba surnud. Aga mis siis, kui ei olnud, kui teda hoiti kuskil vangis. Kolm ööpäeva. Jumal küll! Torkel kummardus ettepoole ja vaatas uudishimulikult Haraldssonile otsa.

„Miks sa seda siis ei öelnud, kui küsisime, mis pühapäeval juhtus?“

„Eksimusi pole kunagi meeldiv tunnistada.“

„Aga see polnud ju sinu eksimus. Sina võtsid juurdluse üle alles esmaspäeval. Ainus eksimus on see, et sa sellest meile varem ei rääkinud. Oleme meeskond, me ei saa endale tõe varjamist lubada.“

Haraldsson noogutas. Ta tundis end ootamatult nagu seitsmeaastane, kes on pahanduste tõttu direktori jutule sattunud.

Ülejäänud koosoleku rääkis ta kõigest (välja arvatud lõunasest kähkukast Jennyga ja teeseldud visiidist haiglasse), kuni kell oli viimaks juba üheksa õhtul.

Torkel tänas teda, Billy sirutas end haigutades ning Vanjagi oli hakanud asju kokku pakkima, kui saabus selle õhtu teine üllatus.

„Üks asi veel.“ Haraldsson tegi hetkeks pausi. „Me ei ole leidnud poisi jakki ja käekella.“ Torkel, Vanja ja Billy ajasid end toolil sirgu. See oli küll huvitav. Haraldsson märkas, et Vanja hakkas kotist oma kausta otsima.

„Ma ei lisanud seda raportisse, sest ei või kunagi teada, kes seda loeb. Ja andmed võivad lekkida.“

Vanja noogutas endamisi. Tark tegu, just sellised detailid ei tohi kõmulehtedesse sattuda. Ülekuulamise ajal on see äärmiselt oluline. Võib-olla polegi Haraldsson nii lootusetu, ehkki kõik näis sellele viitavat.

„Nii et teda rööviti?“ uuris Billy.

„Ma ei usu seda. Tema rahakott peaaegu 300 krooniga oli alles. Ja mobiil püksitaskus.“

Kõik ruumisviibijad tegid järelduse, et keegi – ilmselt mõrtsukas – oli ohvrilt teatud esemed ära võtnud. See juba tähendas midagi. See ning kadunud süda.

„See oli Dieseli jakk,“ jätkas Haraldsson. „Selle pildid on minu kirjutuslaua sahtlis. Kell oli ...,“ Haraldsson vaatas oma märkmeid, „Tonino Lamborghini Pilot. Selle mudeli kohta on mul ka fotod.“

Pärast koosolekut jäi Torkel üksinda akendeta ruumi istuma, üritades leida põhjust, miks mitte hotelli sõita. Kas ta peaks tahvlile ajagraafiku joonistama? Kaardi koostama? Pildid? Veel kord Haraldssoni andmed läbi vaatama? Kuigi Billy saab seda kõike homme hommikul palju kiiremini teha, ilmselt enne veel, kui teised jaoskonda jõuavad.