Читать книгу Mees, kes polnud mõrtsukas - Michael Hjorth - Страница 5

„Västeråsi politsei. Klara Lidman.“

„Soovin oma poja kadunuks kuulutada.“

Naise hääl oli isegi veidi vabandav, justkui ta kõhkleks, kas on helistanud õigel numbril või kas teda üldse tõsiselt võetakse. Klara Lidman otsis krabinal välja märkmiku, kuigi kõne salvestati.

„Mis teie nimi on?“

„Lena. Lena Eriksson. Minu poja nimi on Roger. Roger Eriksson.“

„Kui vana teie poeg on?“

„Kuusteist. Ma pole teda näinud eilsest pärastlõunast saadik.“

Klara märkis vanuse üles ja otsustas, et see juhtum tuleb kohe edasisele uurimisele saata. Eeldusel, et poiss ikka on tõepoolest kadunud.

„Millal eile pärastlõunal?“

„Ta lasi jalga viie ajal.“

Kakskümmend kaks tundi tagasi. Kadumise kakskümmend kaks olulist tundi.

„Kas on teada, kuhu ta läks?“

„Jaa, Lisa juurde.“

„Kes on Lisa?“

„Tema tüdruksõber. Ma helistasin enne Lisale, aga ta ütles, et Roger oli lahkunud tema juurest eile õhtul kümne ajal.“

Klara tõmbas paberil kaks kahte maha ja kirjutas asemele arvu seitseteist.

„Kuhu ta siis läks?“

„Lisa ei teadnud. Ta arvas, et koju. Aga ta pole koju tulnud. Terve öö. Ja nüüd on möödas peaaegu terve päev.“

Ja te helistate alles nüüd, mõtles Klara. Talle jäi mulje, et temaga rääkiv naine ei olnud just väga ärritunud. Pigem vaikne ja alistunud.

„Mis on Lisa perekonnanimi?“

„Hansson.“

Klara kirjutas nime üles.

„Kas Rogeril on mobiil? Olete te üritanud talle helistada?“

„Jah, aga keegi ei vasta.“

„Ja teil pole õrna aimugi, kuhu ta on läinud? Kas ta ei võinud näiteks ööseks sõprade juurde jääda või midagi sellist?“

„Ei, siis oleks ta helistanud.“

Naine jäi korraks vait. Klara arvas, et hääl katkes, aga kahina järgi mõistis ta, et naine tõmbas sigaretist pika mahvi. Ta puhus suitsu välja.

„Ta on lihtsalt kadunud.“